Täiesti arusaamatu, kuidas saab olla nõnda, et Jonassoni esimese teose – „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ – lükkasid viis kirjastajat tagasi. Kuues otsustas mõistmatu romaani siiski trükki anda ja tulemus: seda on avaldatud ligi poolesajas riigis üle 10 miljoni eksemplari.

Samas on kirjastuste tõrjuv hoiak mõistetav, sest Jonasson kirjutab tavatult – naljakalt, elujaatavalt ja optimistlikult – mis tähendab, et tegu pole tõsise kirjandusega. Kuigi on. Miks ei või raamatud pakkuda rõõmu ja päikest?

Too „Saja-aastane…“ kuulub kindlasti nimekirja: 100 raamatut, mida inimene peaks elu jooksul lugema. Kes saja-aastase… kätte haarab ning enne käest ei pane, kui on viimase leheküljeni jõudnud, võtab ette ka Jonassoni järgmised teosed. Kõik ilmselt Jonassoni lugusid ei naudi, sest on huumorimeeleta, tõsised ega talu, kui pühaduste kallal nalja visatakse.

Kui Jonassoni teine raamat – „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ – polnud eriti poliitkorrektne ning pilas rassismi ja patriarhaati, siis „Mõrtsuk Anders“ võtab käsile usuteema.

„Mul pole usu vastu midagi, aga piibel on ülehinnatud,“ selgitas Jonasson ühes intervjuus, miks ta jumala kallale läks. „Paljud piiblilood on kohutavad ja me peaksime selle raamatu suhtes olema märksa kriitilisemad. Piiblil, mille järgi peaksime jumalat kartma, pole usuga mingit pistmist. Mind sellega ära ei osta, mina kardan ISIS-t.“

Niisiis saab mõrtsuk Anders taaskord vanglast välja. Tema elus on juhtunud, kui mees viina võtab – õlut ja veini juues on kõik OK. Samal ajal kohtab noormees, hotelli administraator, naispastorit, kellel on küljes väike viga – ta ei usu jumalat ega Jeesust – mis tõi kaasa vallandamise. Kolme peale luuakse firma, mis pakub vägivallateenust: ikka leidub keegi, kes soovib äripartneril, naabril või mõnel sulil käeluid, jalaluid või roideid murda. Mõrtsuk Anders on sel alal spetsialist, teised teevad reklaami ja hoiavad rahaasju korras.

Kõik on kena, firma töötab, luud purunevad, mammona pakseneb, aga siis, pagan võtaks, langeb mõrtsuk Anders issanda rüppe ning ilus elu puruneb. Ent kui on probleem, on ka lahendus.

Tuleb tunnistada, et Jonasson kõnnib selle teosega noateral – tema läheb põrgu niikuinii, aga kas ka lugejad? Olgu põrguga, kuidas on, igatahes naerukurrud saab näole ja ehk on jumalale meelepärane see, et raamat on täis piiblitsitaate.