RAAMATUBLOGI: Kuritegu vajab karistust ka Kirumpääl
Ega see paha mõte olegi näidata Eestimaa ajalugu läbi krimikirjanduse. Sest selgroog peab ju lool olema ja mille muu kui mõrva ümber sa juttu ikka keerutad.
Erkki Koort, sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juht, otsustas oma ajaloo mahutada kahe Indrek Hargla vahele. Kui Hargla muinaskrimka „Raudrästiku aeg” tegevus toimub esimese aastatuhande lõpus ja apteeker Melchior seikleb 15. sajandi keskaegses Tallinnas, siis Kirumpää saaga on kirjutatud aastasse 1389.
Kirumpää on küla, paarisadat elanikku kokku ei saada, aga seda praegu. Kunagi paiknes samas tõsine linnus, mis jäi Vastseliina ja Tartu vahele. Kusjuures mingil ajahetkel, sealkandis, kus romaani tegevus toimub, kaalutud isegi Tartu üleviimist Kirumpääle, mis olla kaitse seisukohalt märksa parem koht.
Kord hakanud Vastseliina teenistusest lahkunud sõjasulane Markus sammuma Tartu poole, et end seal laevale ametisse möllida. Kirumpääl kuulnud, et tema hea semu koos kahe kaaslasega olla metsas kahtlastel asjaoludel otsa leidnud. Kuna tallimehe koht oli bvaba, jäi Markus paigale, et asjas selgust saada ja vajadusel kättemaks korraldada.
Kui nüüd võtta krimka vaatevinklist, siis eks ole pareminigi kirjutatud, aga ajaloolise romaanina on „Kättemaks Kirumpääl” igati väärt värk.
Mitteasjatundjana ei täi öelda, aga siit-sealt on targematest suudest kosta, et Koorti kirjutet lugu on nii autentne kui võimalik. Linnus on just seal, kus oli, ja ümbruski sarnane ja toonast elu ja olu ja kõike muud kirjeldab ta teadmistepõhiselt.
Eks toonane eksistents oli nagu oli, kui tänapäeva vinklist vaadata. Ajalukku naasta ei sooviks, aga sellest lugeda küll. Et kuidas elati ja milline oli elukorraldus ja söögid-joogid (kõrtsist sai ribisid ja naeritampi ning ohtralt eri sorti õlut, mida kulus tegelastel palju ja enamgi veel) ja põllupidamine ja sõjapidamine ja kaubavahetus ja lõbunaisendus ja muud lõbustused, mille alla käis eelkõige kurjategijate hukkamine (no teeb tigedaks küll, kui timukas on mehe nii ära piinanud, et too poomisköie otsas lihtsalt ripub).
Olukord Kirumpääl püsis ärev, sest ühelt poolt oli poliitiline olukord Eestimaal või õigemini Liivimaal piisavalt segane, sest Saksa ordu ja Riia peapiiskopi vahel käis jätkuv kaklus, teisalt pidasid peipsitagused paslikuks käia aeg-ajalt Pihkvast ja Novgorodist lahinguid löömas. Sestap oli surm kõikjal sage külaline ning lahkumist teise ilma võeti kui paratamatust. Ega autorgi end tagasi hoia ning saadab manalateele kõva käputäie mehi.
