Mõistagi ei tasu Emilie Scheppi krimiraamatuid võtta sama tõsiselt, kui Börge Hellströmi ja Anders Roslundi kirjutatuid, mis põhinevad suuresti tõsielul ja on pakitud ilukirjanduslikku kookonisse. Samas on keeruline vastu väita tõsiasjale, et narkotikume toovad kohale muulad, kõhud valget mürki täis ning ametivõimud peavad narkovärgiga tuuleveskilahingut.

Raamatus „Igaveseks märgitud” esmakordselt rambivalgusse astuv tagasihoidlik ja endassetõmbunud, kuid see-eest kivikõva Berzelius jätkab minevikuotsinguid ja võitlust õlgadel lasuva taagaga – ta oli üheksane, kui ärkas haiglas ega teadnud, kes on ja kust tuleb. Kasupere isa proovis tema vaimu murda, samuti vend ning nüüd jätkavad nad poolelijäänud tööd.

Niisiis läheb Taist pärit neiu Stockholmi sõitval rongil narkootikumide üledoosi tõttu – üks pakk hakkas kõhus lekkima – teise ilma. Teine tailanna kaob. Läheb uurimiseks ning selgub, et Rootsi narkokuningaks on tõusnud keegi Vanake, kelle käed ulatuvad kõikjale. Kes temast räägib, ei räägi varsti enam kunagi.

Berzelius peab samal ajal oma juurdlust, sest ei taha, et tema mineviku sünged saladused avalikuks saaksid. Niisiis käib algusest lõpuni korralik klaperjaht.

Tuleb tunnistada, et „Valged jäljed” kisub parasjagu seltskondlikuks pereromaaniks, mis ilmselt polegi halb, vaadates, kuivõrd populaarsed on Camilla Läckbergi õnnekolmeteistkümnelikud krimiromaanid, kus politseinike eraelu on täiega laiali laotatud. Nii Scheppilgi – kodudraamad ja seksi otsimine on omased ka võimukandjaile.

Kindlasti ei ole „Valged jäljed” liigtõsine kirjandus, pigem meelelahutaja, ja üpris hea selline. Loomulikult võib norida teatud episoodide ebaloogilisuses ja ebareaalsuses, ent selleks peaks teksti liialt süvenema. Teine võimalus on lasta lool ennast kanda keerata lehti ja võtta seda sellisena, nagu pakutakse – head ajavad pahasid taga ning proovivad samal ajal eluga hakkama saada.