RAAMATUBLOGI: Liblikatiiva efekt ehk surnud pole alati surnud

John Varley, „Millennium“, tõlkinud Mare Tammark, Ersen, 328 lk.

Maailm ei pruugi olla kaugeltki selline, nagu me arvame. Äkki käivadki inimesed kaugest tulevikust meil aeg-ajalt külas ning need, keda me surnuks peame, elavad tegelikult edasi.

Kirjastuse Ersen ulmesarja koostaja näikse olevat tänuväärselt tragi, sest viitsib tuhnida tolmustel riiulitel, leidmaks maakeelde tõlkimiseks ka pisut vanemat kraami. „Millennium“ nägi ilmavalgust üle kolme kümnendi tagasi, kuid on endiselt nooruslikust värskusest pakatav.

Eks olegi vist vaja minevikus sorida, sest tänapäevane ulme on pigem miskid päkapikud ja võlukepikesed. Teaduslikku fantastikat, mis vanemale põlvkonnale peale läheb, nõnda lihtsalt enam ei leia.

Nüüd raamatust. Kui California kohal on kokku põrkama kaks lainerit, seab 50 000 aastat hiljem meeskond end ajarändeks valmis, et minna lennukeilt inimesi päästma. Ja tulevikku tooma.

Paraku on ajarände reeglid karmid: kui midagi võtad, pane samaväärne asemele. Õnneks on võimalik vahetus teha – elavad põlenud ja grimeeritud laipade vastu – enne lennukite kokkupõrget.

Tulevikust ei tohi midagi minevikku jääda, sest võib tekkida liblika tiivalöögi efekt. Jätad näiteks maha paralüsaatori, mille otsa aastaid hiljem komistab üks indiaanlane ja jõuab seetõttu koju viis sekundit hiljem, kui muidu oleks jõudnud. Nii jääb tal vastu võtmata telefonikõne. Võtnuks, hüpanuks ta hobuse selga, kapanuks linna ja jäänuks auto alla – autot juhtis aga mingi tüüp, kes oli teel kedagi mõrvama, aga nüüd peab tegelema surnud indiaanlasega. Seega mees, kes pidi surema, ei sure ning avastab seetõttu paari aasta pärast vahendi teatud tüüpi vähi ravimiseks. See vähk oli aga tabanud USA presidenti, kes ravitakse nüüd terveks ja ta ei sure ajal, mil pidanuks surema ning toimub sõda, mis muidu poleks toimunud.

Hull lugu tõesti, sest ajarändurid jätsid nii selle kui teise lennuõnnetuse järel maha suisa kaks parallüsaatorit.