Teisalt taas... Kui oleks Eesti sedavõrd suur, et avaldada Strugatskite kogutud teosed, siis täidaks lette ka teiste suurkirjanike raamatud ning kes seda kogust lugeda suudab... Minnes Piiteris mõnda suuremasse raamatukauplusse võib hulluda – tahaks seda ja seda ja seda ja... Nii, et las ta jääb mõistlikkuse piiridesse ja lõppkokkuvõttes on Strugatskeid Eesti keeles piisavalt, ainult et proovi neid raamatuid kõiki leida.

„Miljard aastat enne maailmalõppu” on vendade üks legendaarsemaid romaane, mille teema ei pruugigi olla nii ulmeline. Või kuidas võtta...

Mitmed teadlased on jõudmas maailma kõigutavate avastuste lävele – Nobeli preemia terendab silmapiiril. Peategelasel Dmitri Maljanovil oli õnnestunud ülesande formuleeringut muuta ja taandada seda esiteks vektrorvõrranditeks ja seejärel integro-diferentsiaalvõrrandiks misjärel füüsikaline pilt hakkas ilmet võtma – ta nuputas välja M-õõnsused ja tabas kasutada Hartwigi teisendusi... Veel sammuke...

Ja siis hakkas segamine pihta: valeühendused, keegi tüüp toob koju kätte külmkapitäie head ja paremat – viin, konjak, vein, suupisted... Külla tuleb neidis... Mõtted on loomulikult mujal...

Maljanov pole ainus, keda ebaloomulikul moel häiritakse. Kummaline jõud, ilmselt maaväline, ei soovi läbimurret teaduses. Viin, suupisted ja neidis on alles algus. Häiritud saavad kokku, filosofeerivad... Kas anda alla, või jätkata?

Eks ta ole. Ehk ei taha maavälised, et me areneks, saaks juurde teadmisi. Äkki tuleks need meile kahjuks? Või on liiga vara targaks saada, sest tsivilisatsioon peaks eelnevalt jõudma teisele tasandile?

Või kaitseb Maa sellega iseend inimeste eest? Tont seda teab. Igatahes oleks naiivne arvata, et inimene suudaks hävitada oma planeedi. Pigem juhtub vastupidine – Maa hävitab inimkonna, kui see liiga ohtlikuks muutub. Või kuidas?