Jah, Bretagne’is mõrvatakse inimesi, kuid eelkõige kohalikke, kes satuvad kuulama-nägema seda, mida pole nende kõrvadele-silmadele määratud, sestap võivad turistid rahulikud olla. Seda enam, et komissar Dupin võtab kurjategijad kiirelt kinni.

Kuivõrd palju teab eestimaalane, kust tuleb meresool? Poest, seda küll, aga kuidas sool sinna jõuab. Soola kaevandamine või õigemini tootmine on peen protsess, mille „Bretooni kuld” niivõrd-kuivõrd arusaadavalt lahti räägib.

Sool, muide, ongi bretooni kuld, mille väärtuslikumad kristallid on mõeldud gurmaanidele. „Harilik sool, see niinimetatud söögisool, koosneb 99 protsenti puhtast naatriumkloriidist. Täielik häbi! Meie soolades on seda vaid 91 protsenti, ülejäänu moodustab jääkniiskus – puhas merevesi niisiis, mida meie nimetame soolaemaks. Sellest tulenebki meie soolale omane maitse! See on täiesti võrreldamatult mahedam, aga samas vürtsikam, aromaatsem ja täidlasem kui primitiivne söögisool. Ilma igasuguste kibeaineteta. Ainuke sool, millel on bukett. Kogu maailma gurmaanid jumaldavad meie bretooni fleur de seli! Inimkonna pärandi kulinaaria osa.”

Et siis niisugune sool. Aga selle tootmisega on mingi jama, saab Dupin tuttavalt uurivalt ajakirjanikult teada ja läheb asja uurima. Soolaväljadele jõudes avatakse tema pihta tuli. Ehk siis ajakirjanikul, kes peagi surnuna leiti, oli õigus.

Samavõrd kui krimkad, on Bannaleci raamatud bretoonide elustiilikirjeldused, milles näidatakse mereäärset ilu kogu selles täiuses. Ning bretooni köök... (Bannalec, ei mingit üllatust, on gurmaan). Kuldmerikoger köömnetega – nagu sümfoonia. Tartine suitsutatud hanerinna ja Roquefori juustuga ning teine Brie juustu, Kreeka pähkli ja viinamarjasinepiga... Huntahven flambeeritud Pastis Mariniga... Guilvineci homaarid... Rustikaalne lambaterriin koos lõhnavate viigimarjadega...

Mida Dupini-raamat edasi, seda suurem on kihk Bretoonimaad külastada.