RAAMATUBLOGI: Nad olid kiusajad ja tapja arvates väärisid teispoolsust
Räägitakse küll, et raamat on igand ning kaasajal ruulib film. Paraku aga liiguvad filmitegijad millegipärast üsna kambakesi kirjanduse juurde.
Sefan Ahnhem on üks mitmetest, kes tüdinesid (tele)filmi stsenaariumite vorpimisest ning pöördus tõelise kirjanduse poole, kui krimkasid saab selle liigi alla määratleda. Ju leitakse, et lina- või ekraaniteosed pole jäädavad, saati kui need on salvestatud digitaalsel moel, erinevalt paberisse raiutust. Eks ta ole, me ei tea, kaua digi püsib, küll aga on alles maailma esimene raamat, Gutenbergi piibel.
„Ilma näota ohver” on uuria Fabian Riski esimene saaga. Ja algab see proloogi ehk ühe surma kirjeldustega. Kes lahkunu oli ja miks ta surmale määrati, saab selgeks hiljem, aga seni ta lihtsalt kummitab.
Risk lahkub Stockholmist sünnipaika Helsingborgi just õigel ajal, sest seal hakkab juhtuma. Kaks meest on saadetud teise ilma, kusjuures üsna jõhkral moel, ja nende näod klassifotol maha kriipsutatud. Mõistagi. Nad olid kiusajad ja tapja arvates väärisid teispoolsust.
Selge, et järgmised ohvrid on tulekul ehk siis tapja – ilmselgelt kiusatu – tuleks kätte saada. Ent kes see on ja kust teda leida? Nagu ikka krimkades, algab võitlus ajaga.
Kui neil, kes on lugenud piisavalt palju põhjamaiseid krimiromaane, paluda ennustada raamatu stsenaariumi eelnevalt, siis paljud paneksid ilmselt üsna täppi – pakuksid pöördeid ja käändeid, millest mitmedki õigeks osutuksid. Aga, kui Agatha Christie kirjutas 80 korda üht ja sama lugu erinevate peategelastega, siis miks peaksid skandinaavlased kehvemad olema.
