RAAMATUBLOGI: Naised peavad koristama poliitikute pasa
Nagu tavaliselt ikka, tuleb lihtrahval koristada kogu pask, mis diplomaatide ja poliitikute tegutsemise järel tekib – nõnda võiks kõlada raamatu moto.
Ühest küljest on „Neli päeva Kabulis” tavapärane action-krimka, ent samavõrd raamatus antakse Rootsit ja Afganistani valitsevale klikile valusalt vastu sõrmi ja muid kehaosi. Ning oma osa saab kogu meessugu.
Rootsi, kui võtta arvesse kirjandusteoseid, näikse olevat feminismi kants. Igatahes krimiromaanide peategelased – mõistagi head – on tihtipuhku naisterahvad, kes on suutnud tugevamast sugupoolest üle olla, kuid samas kannatavad isaste kordasaadetud probleemide kütkes.
Amanda Lund on kogenud läbirääkija, kriminaalinspektor, kuid peab Afganistanis ka võidukaid lahinguid. Ühesõnaga ideaalpersoon. Kui rühm taplusest edukalt välja toodud, paisatakse ta kohe taas tulle – isegi duši all ei jõua käia – sest röövitud on kaks Rootsi diplomaati. Järjekordne peavalu.
Kui võtta raamatut soopõhiselt, siis peaks sekkuma võrdõiguslikkuse volinik, sest mehed on kas kurjategijad, äbarikud, lurjused või kaaslased, kes jätavad probleemi lõpliku lahendamise ikka naisterahva õlule kas saamatusest või laiskusest. Naised on tegijad, ent samas ka ohvrid.
Kõige selle jama taga on aga diplomaadid – nood kaks, kes rööviti, otsustavad Kabulis pisut lõbutseda, justkui mõistmata, et too linn pole niivõrd-kuivõrd turvaline Stockholm. Ja teised siis otsigu neid ja proovigu päästa.
Eelnevast oleks justkui vähe, kui kaob Kabulis Rootsi suursaadik. Mees mõistagi, keda juhib vööalune, mitte mõistus. Ehk siis: oleks meestel pisutki aru peas, jääks maailmas hoobilt muresid vähemaks.
Afganistani olukorra kirjeldust lugedes – see tundub olevat üsna tõepärane – saab aru, et muu maailm on sinna raisanud mõttetult palju raha ja inimelusid. Ehitaks tolle riigi ümber müüri, saaks maailm märksa helgem.
Niisiis kolm diplomaati on kadunud ja Lund peab nad üles leidma olukorras, kus Afganistani valitsus töötab talle kõigi jõududega vastu. Nagu elu oleks liiga lihtne, saab ta teada, et on sedapsi. Ja mida teeb tulevase lapse isa? Pole vist raske mõista, kui arvestada raamatu padufeministlikku joont.
Kui Lund asjad niivõrd-kuivõrd korda ajab, algab Rootsi valitsuse poolt kinnimätsimine, sest juhtum on tundlik. Mätsijate sugu ei ole vaja vist välja tuua, see on niigi selge. Ning meesterahvad – üllatus-üllatus – ei suuda panna poliitikuid meelt muutma. Kas Lund suudab?
