RAAMATUBLOGI: Närvesööv thrillerdamine – kes on kes ja mis on tõde
Ühest küljest oleks kaasaegsed psühhothrillerid justkui muinaslood, millel on tegeliku eluga vähe pistmist. Ent suuresti sama võib öelda enamuse tavakrimkade kohta, kui välja jätta näpuotsatäis Põhjamaade noir’d.
Samas on muinasjutud alati inimesi paelunud vaatamata sellele, et lõpp on enamasti teada – prints abiellub karjasepiigaga ja nad elavad õnnelikult tänini, kui pole vahepeal ära surnud.
Psühhothrillermuinasjuttude lõpp pole nii aimatav ja see need loetavaks teebki. Et millised kombinatsioonid ja keerdkäigud on autor seekord leidnud, viimaks lugejat sassi ja segadusse.
Teisest küljest on psühholoogilistel põnevikel sõltuvalt raamatust reaalsusega sidet küll ja veel. B. A. Parisi esikromaan „Suletud uste taga” kirjeldab, mis toimub mõnes abielus tegelikult, kujuures jutt ei käi ideaalist vaid selle vastandist.
„Too mind tagasi” on haihtumislugu. Finn ja Layla on naasmas puhkuselt, teevad parklas peatuse, mees lahkub hetkeks ja naastes on ta silmarõõm kadunud. Mõistagi jäävad otsingud tulemuseta.
Möödub tosin aastat ning Finn hakkab abiellu heitma Layla õe Elleniga. Kõik on kohutavalt armas ja kena, kui ühtäkki annab kadunu endast märku, kuid püsib varjus. Ning algabki närvesööv thrillerdamine, kus on keeruline tabada, kes on kes ja mis on mis.
Nagu selle žanri puhul ikka, on raamatus vaheldumisi kaks lugu – Layla oma räägib sellest, mis oli enne, Finni ja Elleni oma sellest, mis nüüd. Ja nii, tiirutades labürindis, jõutakse tasapisi finišisse.
