RAAMATUBLOGI: Negatiivsest eugeenikast ehk tõutervishoiust Taanis. Ent kas Eesti on puhtam?
Kui ootab ees pikk lennureis ja Une-Mati pole teretulnud, aitab Jussi Adler-Olseni viimane Eesti keelde tõlgitud raamat kenasti ärkvel püsida.
Sorimine Kopenhaageni Q-osakonna bossi, politseikomissari Carl Mørcki elus jätkub. Nagu ka Mørcki sorimine teiste elus, lahendades kunagisi surmajuhtumeid. Nagu Adler-Olsenile ja põhjamaisele krimikirjandusele tavaks, lahatakse samas ka sotsiaalseid probleeme ning rebitakse lahju vanu ja praegusi räpaseid haavu.
Kui Mørck asub uurima pea veerandsajanditaguseid juhtumeid, kus inimesed kummalisel kombel kaovad, paneb autor aja voolama kahes jões – toona ja praegu. Mõlemad veed on reostunud.
Eks kõigil ole luukeresid kapis, ka uhkel ja suursugusel Taanil ja teistelgi Põhjamaadel. Ka Eestil, paraku. Olid ajad, kui negatiivses eugeenikas – kahjulikeks peetavate omaduste (pärilikud haigused, kuritegelikkus) edasikandumise takistamine – nähti inimkonna ja rahvuse päästjat.
Niisiis tuli patused – prostituudid, pätid, puuetega inimesed – sulgeda kinnistesse asutustesse, kust välja pääses vaid steriliseerituna. Ja nii tehti mõnes riigis veel neli kümnendit tagasi. Eestis, muide, nimetati eugeenikat tõutervishoiuks ning 1936. aastal välja antud seaduse kohaselt kuulusid sundsteriliseerimisele pärilikult vaimuhaiged, nõdrameelsed, raskelt langetõbised või päriliku kehalise veaga inimesed, kui nad on sugutungi tõttu ohtlikud endale ja ühiskonnale või kui nad võivad sigitada järglasi, kes on samade tunnustega. Eesti Wabariigis steriliseeriti teadaolevalt 41 inimest.
Iseenesest läks meil isegi hästi. Taanis oli steriliseerituid 11 000 ja suguvõimetuks muudetute ring määratult laiem.
Adler-Olsen jutustab Taani häbiväärsest ajastust läbi hammasrataste vahele sattunud neidise. Samas selgub – või mis selgub, seda on kõikjal näha – pole soov tõutervishoidu kasutada tänapäevalgi kadunud. Mitmed parteid ja ühendused propageerivad rassipuhtust ning kui võimule saaks, laseks laastudel lennata.
Niinimetatud Q-krimkadel on üks hea omadus – räägitakse küll masendavatest teemadest, kuid mitte liiga masendavalt. Ka on vahele pikitud kamaluga head huumorit, sest sama veider kui Mørck, on ka teda ümbritsev seltskond.
