Britid on asja uurinud ja üritavad leida vastuseid küsimusele, miks on õrnem sugu sedavõrd krimkadesse kiindunud. Suurbritannias tuleb kohtuma krimikirjanikega või krimikirjanduse seminaridele või töötubadesse 80 protsenti naisi. Ja jutt ei käi pelgalt krimkadest – isegi Lee Childi maskuliinsete actionromaanide lugejaist on mehi vähem kui pool.

Arvatakse, et naised vajavad adrenaliini ja kuna nende hirmutunne on suurem kui meestel, piisab ärevuse tekitamiseks krimkast. Tihtipeale samastuvad naislugejad kuritegu uuriva peategelasega – eriti, kui too on samast soost – ning saavad elada läbi riskantse teekonna kaagi tabamiseni ennast ohtu seadmata.

Naised armastavad samuti ajugümnastikat ja seda üks hea krimiromaan pakub. Ka on tore lugeda õigluse võidust, sest kurjategija saab lõpuks karistada. Ning kui romaanis on pisut armastust, siis on tundeidki topelt.

Jäägu naisterahvaste krimkahuvi teadlaste uurida, ja õigupoolest, kas on vahet, miks nad mõrvalugusid loevad, peaasi, et loevad.

Joanne Fluke pakub oma raamatuis kõike, mida naised vajavad: laiba, kondiitrist peategelase Hannah’ ja tema samuti õrnemast soost abilised, toredad politseinikud, kes, tõsi, jäävad alati hätta, pisut hirmu ja mõistatusi ning mõistagi ka armastust ning boonusena küpsiste, kookide ja tortide retsepte.

Seekord pole Hannah’l pääsu. Kui ühe su peigmehe vastostetud maja keldrist leitakse maja müüja elutu keha ja sinuvalmistatud kuulus sidrunibeseekook, siis ei jää ju muud üle, kui asuda mõrvarit otsima. Eks me kõik toimiks nii, või mis?