RAAMATUBLOGI: Oopiumiurkad, lõbumajad, laste pilastamine… Kõik see on õudne, kuid olemas.
Jo Nesbo krimilood maailma ja iseendaga pahuksis olevast politseinikust Harry Holest hakkavad kõik tasapisi eesti keelde jõudma. „Prussakad“ on sarja teine raamat, mis tõlgiti pärast üheksat sellele järgnenut või eelnenut, oleneb kust suunast vaadata. Nüüd jääb üle oodata esimest, mis veel maakeelde panemata.
Eks kindlasti ole vastuvaidlejaid, kuid Nesbo näikse olevat Hole sarjaga tegevkrimikirjanik number üks maailmas. Või vähemalt pretendeerib jõudsalt sellele kohale, on kolme seas kohe kindlasti.
Kes veel võiks olla esinumber? John Grisham kindlasti, kui tema raamatuid krimkadeks saaks pidada. Henning Mankell, kui kirjutaks veel Kurt Walladeri raamatuid. Stieg Larsson, kui poleks siirdunud kõiksusesse. Lars Kepler kirjutagu veel paar Joona Linna lugu, siis vaatame…
„Prussakad“ pakuvad Hole fännidele selget äratundmisrõõmu. Kõik on, nagu vanasti – Hole põletab elu ja iseend, ent kui on vaja tööd teha, siis suudab olla ka kaine. Muide, just seepärast, et joomatuuride tõttu on pilt enamasi hägune, ta Taisse Rootsi suursaadiku mõrva uurima saadetigi – tinutagu edasi ja ärgu selgitagu midagi välja, sest... (No ei saa krimkat ette ära rääkida.)
Kuna kogu tegevus toimub Tais, saab suurepärase pildi selle riigi pahede olemusest ja tegelikkusest. Bangoki tänavaelu ja öömelu, oopiumiurkad, lõbumajad, laste pilastamine, poliitilised intriigid… Kõik see on õudne, kuid olemas.
