RAAMATUBLOGI: Õuduskirjaniku mõistatus - kes, kurat, on John Rothstein?
Stephen King, „Mis hundi suus, see hundi oma“, tõlkinud Silver Sära, Ajakirjae Kirjastus, 430 lk.
Kui üks aegade parimaid õuduskirjanikke Stephen King sai valmis esimese krimka – „Härra Mercedes“ oli nagu oli – võinuks pakkuda, et ta naaseb oma liistude manu. Aga ei, mees on kangekaelne. Kusjuures teine katse kandis märgatavalt rohkem vilja.
Hundisuu raamatus on peategelased samad: pensionär-politseinik Ben Hodges ja tema abilised – autistlik arvutigeenius ja mõtleja ning tudeng – ent lugu uus.
Tegelikult pakub King kolme ühes, nagu Wash & Go. Esmalt krimiloo, teiseks Ameerika kirjanduse lühikursuse ning kolmandaks mõistatuse: kes, kurat, võiks olla John Rothstein.
Hakkaks tagantpoolt pihta. Niisiis tapab kirjandusfriik kuulsa Rothsteini, kelle Jimmy Goldi saagad ehk „Põgeneja“ triloogia vapustab omal ajal Ameerikat ning mõjutab sealtmaalt noorsugu võimsamalt kui Phil Roth, David Salinger ja John Updike kokku (neist kolmest nimest ongi John Rothstein kokku pandud). Friik tapab Rothsteini selleks, et saada enda kätte saaga neljas raamat, mis on käsikirjas, kuid mida kirjanik ei kavatsegi avaldada.
Läbi raamatu pillub King killukesi „Põgenejast“ ning ajab lugeja meeled ärevile – triloogia tundub olevat tõesti ülimalt põhjapanev. Ainult et Rothstein on paraku väljamõeldud persoon, nagu ka tema teosed.
Kui lugeda foorumeid, ei anna mõistatus rahu. Arvatakse, et King – eriskummaline tüüp, nagu ta on – kirjutas „Põgeneja“ triloogia ise ja see lebab tal sahtlis. Kui nõnda, siis ehk kunagi avaldab.
Friik saadab niisiis Rothsteini teise ilma, peidab käsikirjad, kui satub kohe teise kuritöö eest 30 aastaks vangi. Ja just siis, kui ta vabanemas on, leiab peidetud varanduse – „Põgenejal“ on suisa kaks järge, mis maksavad kümneid miljoneid ning lisaks hulk avaldamata lühijutte ja luuletusi – kirjandushull koolipoiss Pete Saubers. Tema kaudu toimubki Ameerika kirjanduse lühikursus, mis on küllaltki hariv.
Ega muud olegi rääkida, sest edasine on niigi selge – mõrvar tahab käsikirju tagasi, mis Saubersi plaanidega kokku ei lähe, appi tuleb Hodges ühes kaaslastega, verd on piisavalt palju, sest King vähesega ei lepi.
Tegelikult on lugu märgatavalt sisukam, kui lühikesse kokkuvõttesse kirja saab panna. King on hea igas žanris, andke vaid aega kohaneda.
Et asi liiga ilus ei tunduks, võiks ka veidi iriseda – King tahab kirjutada kõigile, nii meestel, naistele kui noortele, mistap ongi raamatu suunitlus ebamäärane. Kohati tundub teos noorteromaanina, hetk hiljem kirjeldab üksikasjalikult tapmist või vangla vägistamisstseeni, paar lehekülge hiljem analüüsib aga David Herbert Lawrence’i teoseid. Aga ei hullu, raamat on kokkuvõttes hea.
