RAAMATUBLOGI: Piia, isa, ema, tšaumisteed Jack ja Nuustik, kes sööb viinerit
Kairi Look jätkab pendeldamist reaalse ehk inimeste ja ebareaalse ehk loomamaailma vahel. Mitte et loomad ebareaalsed oleks, kuid pole küll leemurit iial ja lutikat ammu kohanud, seega tuleb lihtsalt järeldada, et nood tüübid ei aja juttu, ei rända ümber maailma ega kaitse lennujaama.
Või siiski… Eks laste sisemaailm ole rikas ning üks reisiv leemur on vaid piisk fantaasiameres. Muide, raamat „Leemuripoeg Ville teeb sääred“ tõlgiti suisa saksa keelde. Ehk siis maailmatase.
Inimmaailma on Look varemgi sisenenud, kirjutanud Peetrist, kes on sõpradele Peetrike. Ilmselt seetõttu, et võrdõiguslikkuse volinik kukile ei tuleks, on vastses raamatus juttu naisterahvast, täpsemini plikast, kes on Piia Präänik.
Piial on õnneks (kas „õnneks“ on siinkohal lubatud sõna?) traditsiooniline perekond. Tema ise, elvispresleyliku soenguga isa, maailma parim ja targim, ent koduste asjadega väga hakkama ei saa (seegi on siinmail peretraditsioon), pigem varjus püsiv, ent valitsev ema ja kass Nuustik, kes sööb viinereid.
Kõrvaltegelastena figureerivad, nagu autorile omane, värvikad persoonid – koid, vanaisa ja vanaema, onu Rasmus, kanadalane Jack ja veel üht-teist episoodilisemat.
Ega Piial ses raamatus eriskummalisi ülesandeid olegi. Ta on pandud maailma õppima ja teistelegi õpetama, näiteks „Tšaumisteed“ Jackile. Ja mõistagi on Piia pandud elama vahvat elu, mis võib mõne kadedakski muuta.
