Iseenesest meenutab Põhja-Korea, kommunismi viimane kants (Kuuba liigub tasapisi kapitalismi teed), karmimaid Nõukogude Venemaa aastaid, ent õudustele, hullusele ja hirmule on kõvasti vinti peale keeratud.

Millegipärast tituleeritakse Põhja-Koread maailma salapäraseimaks riigiks, ent viimasel ajal on salapära vaikselt hajumas. Ja mitte seetõttu, et too kummaline riik avaneb, vaid seda avatakse siit, väljapoolt. On ilmunud mitmeid raamatuid, kus Põhja-Koreas toimuv on põhjalikult lahti kirjutet, filme… Iga sealne olulisem sündmus – raketi start, tuumajaama ehitamine, jalgpallikoondise mängud, sõjaväeõppused, paraadid, suurele juhile pühendatud pidustused – jõuavad teleuudistesse.

Seega, kuna tungimine raudsete kardinate taha on põnev, pälvib Põhja-Korea tähelepanu ja jõuab inimeste teadvusse. Maailm teab, kus riik asub, teab kõiki Kime, kes kui tsaarid riiki valitsesid või valitsevad, teab seega mõndagi. Küsi aga rahva käest, kus asub Belau või Tšaad või kes on Mongoolia president või milline partei on Panamas võimul… Tühjagi.

Aga jah, ka maakeeles on viimastel aastatel ilmunud mitu hääd raamatud Põhja-Korea eksistentsist, sest elamiseks ei saa ses riigis vegeteerimist nimetada. Enamasti on need olnud üksikute põgenike kirjeldused segatud üksikute turistide kirjeldustega.

Käesolev teos on pigem õpikulaadne, mis selgitab lahti Põhja-Korea ajaloo, riigikorra, poliitika, tegeliku olukorra, olme, majanduse, karistussüsteemi ja kõik muu säärase, tehes seda piisava põhjalikkusega ning mitte kuivalt.

Maailmas pole ühtset tõde ja pole ka ühte raamatut, mille läbilugemise järel võiks öelda: vaat nüüd on Põhja-Koreast pilt selge. Üks täiendab teist ning sellele, kes tahab mõista maailma kummalisema riigi olemust, kulub „Põhja-Korea – nälg, hirm ja maailma suurim vangla“ kindlasti marjaks. Ent loe, palju sa loed, Põhja-Koread pole võimalik mõista.