RAAMATUBLOGI: Politseitšikk mootorrattal ehk milleks mees, kui on naine
Uus krimikirjanike valgub vaikselt peale, seda ka Inglismaal. Ju rahvas ootab roimaraamatuid. Angela Marsonsit loetakse tõusvaks täheks, ent see tõus võttis pagana kaua aega.
Veerand sajandit pakkus Marsons oma raamatuid kirjastustele, aga tulutult. Kui lõpuks „Vaikne karje“ vastu võeti, kujunes sellest võidukäik. Kõvasti üle poole miljonit eksemplari leidis ostja (Teeb kadedaks? Teenid kasvõi euro per eksemplar… Äkki on Kaur Kenderil õigus, et kui tahad olla suur kirjanik, kirjuta inglise keeles.), raamat troonis Amazoni müügitabeleid ning kerkis USA bestsellerite esikümnesse.
Marsonsi esimene krimiromaan, millele on lisandunud viis järge, pole midagi ülemäära erilist, küll aga on see hästi kirjutatud ja hoiab põnevust lõpuni. Ka on kirjanduslikud persoonid avatud lahedalt ja värvikalt.
Briti eelmise laine krimkades olid tihtipuhku naisterahvas see, kes kuriteo lahendas, ent mehe varjus, teda õigele teele juhtides. Võtke või Ann Grangeri lood, kus Alan Markaby kaaslane Meredith Mitchell alati hääd nõu annab.
Nagu ameeriklased ütlevad: „Best man for this job is a woman.“. Seega, milleks üle pingutada ja suvalist tegelast raamatusse paigutada, kui naine kogu töö ära teeb. Nii lahendabki kuritegusid Kim Stone, vaneminspektor mootorrattal. Kui üks neiu eelistab tsiklit, siis pole ta tavaline, vaid äraarvamatu, emotsionaalne, jõuline ja äge. Eks ju!
Black Country ehk West-Midlandi endisest lastekodus leitakse inimjäänused ning need pole kahjuks ainsad leiud, nagu selgub. Keegi väärastunud tüüp või tüübid soovivad kaaskodanikke teise ilma saata, aga miks? Politseinikud eesotsas Stone’iga alustavad jahti.
Marsons paiskas samal aastal, kui „Vaikne karje“ läbi lõi, lettidele veel kaks Stone’i raamatut ja ka need, mis olla arvustajate väitel isegi paremad kui esimene, müüsid. Mõistagi, sest Marsons on libedalt loetav ja kõvasti üle keskmise.
Pole vist üllatav, et Marsons lõpetas töö turvatöötajana ning pühendus kirjutamisele. Küll aga imestab ta, et iga raamat sedavõrd palju sisse toob. Iga kord saan ma justkui lotovõidu, kirjeldab ta.
Ehk peaks eestlased tõesti Kenderi õpetusest kinni võtma? Sest inglise keelset pole ju probleem teksti maakeelde tõlkida.
