RAAMATUBLOGI: Potikild räägib rohkem kui kullakang
Arvestades kõike, mida Eesti maapind on välja andnud, võinuks rahulikult kirjutada ka suurteose 1001 arheoloogilisest leiust, mistap ei kadesta autoreid, kes valiku pidid tegema.
„Esemeid valides püüdsime näidata arheoloogilisi leide kogu nende mitmepalgelisuses – valikus on nii esmapilgul igavana tunduvaid potikilde kui ahvatlevaid kuldripatseid,“ kirjutavad autorid saatesõnas. „Ometi ei ole ükski ese huvitav iseenesest, kuid põnevaks muudavad need arheoloogide uurimused ja tõlgendused – millal ja miks need on valmistatud, kes ja kuidas kasutanud või mis põhjusel on need lõpuks maha jäänud.“
Eks ikka loodad, et aiamaad kaevates tuleks mullast välja rahapada kuldmüntidega – mida paraku on leitud vähe – mitte aga peotäis iidseid potikilde. Samas jutustavad need killud enamasti märksa rohkem, kui kullakang.
Näiteks peatükis kammkeraamika kildudest purustatakse müüt eestlaste 5000 aastat vanast ajaloost. Maailmapilt olevat märksa laiem, sest arheoloogilise kultuuri, keele ja etnilise päritolu vahele ei saa panna võrdusmärki.
Üks ainult kuldesemetest aare on siinmail siiski leitud – Essu mõisa maarde turbarabast avastati viis juveliiri valmistatud kuldripatsit ja üks araabia mündist tehtud ripats.
Nonde ripatsite puhul on vastuseta jäänud paljud küsimused – kes need valmistas ja kus, kes neid kandid ja miks sattusid need kahe meetri sügavusele sohu.
Üks, mis raamatut lugedes kummitama hakkab on see, et me ei tea tegelikult oma ajaloost just palju. Enamasti igas peatükis on tõdemus, et selge pole see ja teadmata too. Mõnede leidude – näiteks Soontagana kõõmalabida – puhul pole isegi aimu, mis see on ja milleks kasutati.
Samas, midagi me Eestimaast teame ja need 101 leidu on mineviku-uurimisele kõvasti teadmisi juurde andnud.
