RAAMATUBLOGI: Puhkus euroopalikust krimirutiinist



RAAMATUBLOGI: Puhkus euroopalikust krimirutiinist
King ja MaxwellRepro

David Baldacci, „King ja Maxwell“, tõlkinud Mall Pöial, Sinisukk, 504 lk.

„King ja Maxwell“ on nii tüüpiline USA maailmapäästmise põnevik, et selle võiks kirjandusõpikus näitena ära tuua.

David Baldacci kirjutab just seda, mis ameeriklastele meeldib. Et kuidas ägedad ja humoorikad tüübid – endised eriüksuslased, praegused eradetektiivid Sean King ja Michelle Maxwell – pahasid püüavad.
Duo on tüüpiline ehk siis uljas mees ja mõtlemisvõimeline naine. Mõlemal on oma kiiksud, kuid seda enam oskusi ja jõudu. Ning mõistagi suur süda. Üks täiendab teist, seega võib raamatu peategelased kanda ühise nime alla Kingmaxwell.

Need, kes ookeanitaguseid actionromaane (põnevik ehk ei peegelda selle kirjandusliigi tõelist olemust) naudivad, aimavad ette, mida raamatust leida.

Tühine stoori – Kingmaxwell satub kokku hulkuva poisiga, kelle isa, nagu selgub, on Afganistani erimissioonil hukkunud (nii väidavad USA sõjaväe ja riigiametnikud), aga tegelikult ei ole – paisub suureks.

Loomulikult ei ole loo taga mingi keskpärane kaak, vaid tõsine tegija, kes sepitseb Suurt Kuritegu. On möllu ja tagaajamist, kuulide vihinat ja laipu. Ning loomulikult imeline pääsemine. Nagu neis romaanides ikka, põhineb tekst enamasti kildudega vürtsitatud dialoogil.

Midagi pole öelda, Baldacci liigub tasapisi suurmeistri tiitli poole ja aeg-ajalt tasub tema kirjutisi ikka lugeda. Kasvõi selleks, et euroopalikust krimirutiinist pisut puhkust saada.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare