RAAMATUBLOGI: Raamatud Põhja-Koreast on kui hardcore reality show
Põhja-Korea on – nagu varemgi öeldud – maailma tuntum tundmatu riik ning saab üha enam tuttavaks. Seekord jutustab oma loo Hyeonseo Lee, kel õnnestus sest viimsest kommunismi kantsist jalga lasta. Tosin aastat hiljem põikas ta korraks sünnikoju tagasi, et ka ema ja vend vabasse maailma viia.
Maailm vaatab Lee loole erinevalt. Lääs ajab silmad suureks, kui loeb Põhja-Korea elust ja olust ning pobiseb, et ei või olla. Need, kes elanud samasuguses vanglariigis, kehitavad vaid õlgu – nojah, eks ole isegi neis tingimustes oldud – ja aplodeerivad tüdrukule: tubli, et julgesid.
Raamatud Põhja-Koreast on kui hardcore reality show. Teisi paariariike pole ju alles jäänud – Venemaa on kõigile valla ja Kuubagi asus USA-ga flirtima. Vabal inimesel on hää kamina ees veini rüübates teiste kannatustest osa saada ja õhata kergendatult, et saatus parema sünnipaiga kinkis. Eks õhkab isegi, meenutades minevikku, nautides olevikku ja mitte mõeldes tulevikule.
Tegelikult – nagu selgub sellest ja mõnest teisestki raamatust – pole Põhja-Korea suletud nii raudse eesriidega ühti. Sealt annab lahkuda küll. Nagu andis ka Nõukogude Liidust. Ainult et vähesed tegid seda.
Esmalt kardeti muud maailma. Suletud maailma propagandamasinad töötavad orwellikult tõhusalt, hirmutades rahvast imperialismiga ning kinnitades, et just siin on kõige parem elada. Nii oli ka kuuendikul planeedist, kus valdav osa sai uudiseid vaid Moskvast ning mõistagi uskus neid. Miks ei pidanuks, kui sul pole vähimatki aimu, mis väljaspool toimub. Eesti oli tänu Euroopa lähedusele ja Soome televisioonile erandlik. Muide, ka Lee elas Hiina piiri ääres ning teadis, et pole need teised riigid hirmuäratavad midagi.
Teiseks on risk põgenemisel vahele jääda suur ning karistus karm. Ning kui sina pääsed vabasse maailma, võivad kannatada lähedased. Seepärast kaalutakse seal või kaaluti kunagi siin riski ja autasu vahekorda ning leiti, et putkupanek ei tasu ära.
Ning kolmandaks: inimene suudab kohaneda kõiksugu tingimustega ning leida vabakäigu-vanglaski rõõmu. Vaatame kõike heaoluühiskonna pilgu läbi ja arvame, nagu oleks meie tõde ainuõige. Ka Nõukogude Eesti elati, armastati ja oldi õnnelikud, mis sest, et suu oli plaasterdatud ja püksitagumik vile. Me ei käinud hallide, tuimade pilkudega mornilt ringi, peas tagumas vaid üks mõte: saaks siit minema. Kui tagunuks, siis kadunuks kõik, kel vähegi võimalust – ja neid oli palju – vabasse läände. Ei! Elult võeti, mis võtta andis. Ja nii teevad ka enamus põhjakorealastest. Ent need, kel on julgus minna, väärivad austust ja aplausi.
