Vabakutseliste suleseppadega teinekord ikka juhtub. Juhtub Svenssonilgi, kui ühel ööl tormab tema majja tüdruk ning poeb hirmust voodi alla, kaks kahtlast tüüpi peagi maja ümber luusimas.
Ajakirjanik oskab järeldusi teha, viib põgeniku tuttava politseiniku juurde varjule ning asub asja uurima.
Raamatu motoks on autor kirjutanud read Creedense’i laulust: „I see a bad moon rising, I see trouble on ther way…“

Ehk siis toon on antud ning hädad ja pahandused on tõesti tulemas, ent liiga tume raamat siiski ei ole. Pigem optimistlik või vähemalt jätab sellise mulje.

Eks kõik sõltu sellest, kuidas narratiiv kulgeb, tegelased on lahti kirjutatud ja tekst jookseb. Kulgeb, on ja jookseb hästi. Sujuv lugemine. Ööseks paned küll käest, kuid vabal hetkel võtad taas mõnuga ette.

Raamatus on kaks selget poolust. Meie ja nemad. Rikkad ja tööinimesed. Halvad ja head. Kuigi jah, poolustel on ka hallimaid toone.

Niisiis viivad juhtlõngad jõuka Björgenstamide perekonna juurde, kuid kõik pole nõnda lihtne. Jõukatel on võimu end kaitsta, aga ega ajakirjanikudki pole papist poisid. Samas esindab rikkus kõike seda halba, mis sotsialistlikus Rootsi kuningriigis leidub nii, et klassiviha tekitada jätmises autorit kindlasti süüdistada ei saa.

Mats Olsson, muide, on paljude tiitlitega pärjatud ajakirjanik ning valanud raamatuisse – esimene Harry Svenssoni saaga „Karista ja lase surra“ ilmus maakeeles mullu – isiklikke kogemusi ning lisanud neile värvi, sest sulerüütlid enamasti nii kõvad mehed siiski pole.

Olsson on usutlustes meenutanud, et vanaema ei lugenud talle ette Astrid Lindgreni raamatuid, vaid metsiku lääne jutte ja ookeanitaguseid kõva käe krimkasid. Kuivõrd pedagoogiliselt õige see oli, kahtles Olsson, ent sõltuvus actionromaanisedt sai talle omaseks.

Kas Olssoni teosed väärivad lastele ettelugemist? Kindlasti, kui on soov kasvavale põlvkonnale näidata kaasaegse maailma tegelikkust.