RAAMATUBLOGI: Saared on kahtlased paigad, seal juhtub
Saared on ühed kahtlased paigad, seal juhtub. Nagu meie Saaremaal, kui Katrin Pautsi uskuda, ja Gotlandil, nagu kirjutab Mari Jungstedt.
Tuleb lõbus seltskond arheolooge saarele väljakaevamistele. Noored nagu noored ikka – panevad pidu, armastavad... Kuni üks neist, neidis, leitakse surnuna ja puu otsa riputatuna, verest tühjaks lastud. Rituaalmõrv?
Mõistagi asub komissar Anders Knutas asja kallale ning teiselt poolt hakkab juhtumit uurima ajakirjanik Johan Berg.
Jungstedti kolmandas raamatus – eelmised olid „Silmale nähtamatu” ja „Sel vaiksel ööl” – saabud saarele juba justkui oma. Tegelaste elulised probleemid, mida nad järjepidevalt lahendada püüavad, on tuttavad, nende käitumine enam-vähem teada. Lugu voolab vaikselt oma sängis edasi, keerisekohti, kus möllaks, suurt ei ole. Säärane rahulik kulgemine.
Üleilmsetes arvustustes kirjeldatakse Jungstedti raamatuid kui pageturnereid, et pöörad järjest lehti, saamaks teada, mis edasi. Kas just nii, aga rootslanna teosed on kindlasti üks korralik õhtupala. 360 lehekülge järjest, ilma, et igav hakkaks.
Millegipärast on Jungstedti võrreldud teise Rootsi ajakirjanikust krimikirjaniku Liza Marklundiga, kuid nende vahele võrdusmärk ei sobi. Kui Marklund on überfeministlik ja lahkab sotsiaalseid probleeme, siis Jungstedt niivõrd naiste õiguste eest ei võitle ning hoiab poliitikastki näpud eemal. Küll aga kirjeldab ta ajakirjanikutööd samuti väga veenvalt.
Jungstedt ei piirdu ses raamatus kahe mõrvaga ning lugu kisub lahendajate vaatevinklist piisavalt segaseks, ent nagu õigusriigile kohane, lüüakse kord lõpuks majja.
