Politseil ei õnnestunud mõrvarit tabada, küll aga teeb seda Jessica Fellowes kirjanduslikult. Ta loob noore neidise Louisa Cannoni, paneb ta vägivaldse onu eest põgenema ja sokutab Mitfordide mõisa viiele tüdrukule lapsehoidjaks. Pere vanim laps on Louisast vaid pisut noorem, aga samuti uudishimulik ja ettevõtlik, mistap proovitakse üheskoos salapärast mõrvalugu lahendada, abiks sümpaatne raudteepolitseinik.

Lugedes on tunne, nagu oleks raamatu kirjutanud Agatha Christie just oma algusaegadel. Ei-ei, Christie taset ei vea välja ei Fellowes ega keegi teine, lihtsalt loodud õhkkond on nii ajastupärane, et näib autentne. Ja võtadki seda justkui jutustust sajanditagusest Inglismaast, kus kohtuvad kõrgem ja madalam klass ning proovivad teineteisega hakkama saada ja konflikte vältida, mis alati mõistagi ei õnnestu. Mõrvalugu on lihtsalt telg, mille ümber sündmused käivad.

Tegelikult teab Fellowes suurepäraselt, millist elu tol ajal elati, sest on kirjutanud viis ülevaateraamatut teleseriaalist „Downton Abbey”, mille autor on ta onu Julian Fellowes. Downton Abbey maailm ja kroonikad, toonased tavad ja retseptid – just neid teemasid on Jessica Fellowes uurinud ja kajastanud, mistap pole keeruline sõjajärgset ajajärku oma teosesse üle kanda.

Niisiis kui kostüümidraama sõbrad ihkavad lugeda kriminaalsest Downton Abbeyt, on „Mitfordide mõrvalood” just neile. Aga mitte ainult. Ka Christie varasema või üleüldse loomingu austajad võivad leida äratundmist ning krimkafännid ja ajalooaustajad ei jää samuti oma osast ilma.

Tänavu sai Fellowes valmis ka Mitfordide mõrvalugude teise osa ning seegi oleks paslik maakeelde tõlkida.