Või kuidas selle võrdlusega siiski on? Lenini teosed olid kommunismiehitaja käsiraamatud, ent kas saladuslik saar ei olnud kommunismi kants? Raha saarel puudus ja elanike elufilosoofia oli kui kommunismis – igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi.

Ja alguspunkt oli nii Nõukogude Venemaal kui tol saarel sarnane – need, kes pidid asuma maad üles ehitama, olid paljad ja vaesed. Ka lõpp oli üks – nii saar kui NSVL lendasid pauguga tükkideks.

Raamat kannatab võrdluse välja ka piibliga. Vähemalt kunagi   kannatas, kui iga vähegi ärksam poisike luges „Saladuslikku saart“ kordi ja kordi ning võis rahulikult teose suvalisest kohast lahti lüüa ja ammutada usku igast peatükist – et kui kolonistid tühjal maalapil hakkama said, siis miks ei peaks seda suutma teised.     Tänapäevased rüblikud raamatuid kahjuks väga ei loe, saavad hingekosutust kõikvõimalikelt ekraanidelt.

Aga jah, „Saladuslik saar“ ilmus aastal 1954 esmalt niisama  raamatuna ja vaatamata tohutule tiraažile – 30 000 eksemplari –   kadus lettidelt kui allahinnatud luksuskaup. Aasta hiljem alustas     Eesti Raamat legendaarse sarjaga „Seiklusjutte maalt ja merelt“                                               ning kuuenda raamatuna otsustati „Saladuslik saar“ taaskord trükki anda.

Kui tänapäeval oleks mõne raamatu trükiarv kümnetes tuhandetes, siis lebaks see lettidel ilmselt viimsepäevani. „Saladuslik saar“ kadus aga ikka poodidest kui muti urgu. Poisikestel oli tegu, et tolle ajastu noorte seas kõigi aegade parimaks hinnatud teos kuidagiviisi, näiteks antikvariaadist, endalegi hankida.

Edasine oli nagu tollal ikka. Loeti „Saladuslik saar“ läbi ja hakati päev hiljem taas otsast pihta, sest raamat oli sedavõrd vinge. Siis peeti aasta pausi, ja toimus kolmas lugemine. Ning samas rütmis edasi.
Nüüd, kui ilmus raamatu seitsmes trükk (1954, 1956, 1993, 1997, 2005, 2007, 2015), sai seda loetud umbes 25. korda. Miskit pole vahepeal muutunud, kolonistide seiklused on endiselt hingematvalt ägedad.