RAAMATUBLOGI: Soomlaste nukker rännak punasesse paradiisi
Seal on alati parem, kus meid ei ole. Eriti, kui jutt käib paradiisist, punasest töörahva paradiisist.
Läinud sajandi kahekümnendatel viisid Põhja-Soomest suusajäljed itta, üle piiri Nõukogude Venemaale. Minejaid oli palju. Noored põgenesid kapitalismi kütkest, ehitama uut maailma.
„Graniitmees“ jutustab kurva loo. Meie siin Eestis ehk asja nii dramaatiliselt ei võtaks – neil soomlastel, kes läksid, oli vähemalt valik, minna või mitte. Meil polnud.
Eks me nüüd tea, milline paradiis (või õigemini „paradiis“) idas ootas. Minejad ei teadnud, kuid jõudsid tõeni ruttu.
„Me läksime sellepärast, et mu mees oli tulipea ja uhke, ja ei tahtnud manguda tööd neilt, kes ukse punase ees kinni lõid; me läksime hea usu peale, lootes, et on olemas maa, kus tööinimene võib vabalt elada.
Meil olid seljakotis valed asjad: paremad rõivad, tükk seepi, õppematerjal teemal naine ja sotsialism, pliiats ja vihikud – nendega me mõtlesime ehitada tulevikku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. Oleks pidanud tooma raudteerööpaid, villa, paberit, vaktsineerimisnõelu, käsikäru ja trükimasina.“
Petrogradis – partei määras, kus tuli elada – hargneb mitme perekonna saatus. Unelmad purunevad kiiresti. Imeline utoopia võrdõiguslikust ühiskonnast lõhkeb kui seebimull. Pettumus neelatakse alla, sest juured tuleb kuhugi kinnitada.
Inimloomusel on võime kohaneda, ent kohanemine võib olla erinev – üks tõmbub kookonisse ja läheb vooluga vaikselt kaasa, teine võtab ideoloogia omaks ning asub võimu poolele, et ka ise pirukast kilde saada, kolmas asub hinge päästmiseks aitama tänavalapsi.
Ühel hetkel saab Petrogradist Leningrad ja võõrastest kommunismiehitajatest vaenlased. Utoopiast saab ühtäkki reaalsus.
