RAAMATUBLOGI: Tänapäeva Robinson saladuslikul planeedil
Kas Marsil on võimalik ellu jääda? Vastuse annab punasel planeedil hüljatud Mark Watney.
Rikkaks on lihtne saada. Mõtle välja paeluv narratiiv ehk skelett, kasvata sellele rasvane kere ning müü tulemus kõigepealt lugejaile ja seejärel filmitegijaile. Miljon või paar miljonit dollarit – kui müümine käib USA turul – on garanteeritud. Nagu selgub, pole hea loo väljamõtlemiseks tarvis muud, kui ühendada lapsepõlve lemmikteosed „Robinson Crusoe” ja „Saladuslik saar” ning viia tegevus tänapäevast pisut kaugemale tulevikku ja Maalt veidi eemale. Näiteks Marsile.
Teinekord ei lähe kõik inimese, vaid saatuse soovi järgi. Kui liivatorm sunnib Marsi ekspeditsiooni katkestama, jääb üks punasele planeedile maha. Ikka juhtub.
Raamat algab logikirje esimese sissekandega: „Olen omadega põhimõtteliselt perses. See on minu kaalutletud arvamus. Täiesti perses. Teadmiseks – ma ei surnud 6. solil. Ilmselgelt ülejäänud meeskond arvas seda ja ma ei saa selles süüdistada. Võib-olla peetakse minu surma tõttu üleriigilist leinapäeva ja mu Wikipedia leheküljel on kirjas: „Mark Watney on ainus inimene, kes on surnud Marsil.” Jah, see oleks tõenäoliselt õige. Sest suren siin kahtlemata. Aga mitte 6. solil, nagu kõik arvavad.”
Raamatu paksusest võib aru saada, et Watney ei kavatse nii kergelt koolda. Väljendit „olen omadega täiesti perses” kasutab ta korduvalt, kuid – nagu kangelasele kohane – tuleb ta igast olukorrast puhtalt välja.
Tundub, et ametilt bioloog Watney on saanud geenid Robinson Crusoelt, „Saladusliku saare” Cyrus Smithilt ja MacGyverilt. Ehk siis: ta on mihkel iga töö peale. Aga ega tohmaneid saadetagi Marsile.
Autor ei lasku ulmesse ega pane Watneyd tegema midagi, mis pole võimalik. Osakestefüüsiku poeg ja arvutispetsialist Andy Weir kirjutas raamatut kaks aastat, uurides põhjalikult (kosmose)tehnoloogiat, orbitaalmehaanikat, astronoomiat ja muud säärast, et teos oleks võimalikult realistlik.
Pole vist mõtet varjata, millega raamat lõpeb. Logi viimane sissekanne: „Lahkun siit tõepoolest. See viljatu kõrb on olnud pooleteise aasta vältel minu koduks. Nuputasin välja, kuidas ellu jääda – vähemalt mõneks ajaks –, ja harjusin sellega, kuidas asjad töötasid. Minu hirmuäratav võitlus ellujäämise nimel muutus kuidagi rutiinseks. Tõusin hommikul üles, sõin hommikust, hoolitsesin taimede eest, parandasin katkisi asju, sõin lõunat, vastasin e-kirjadele, vaatasin telekat, sõin õhtust, läksin magama. Tänapäeva farmeri elu.”
Nagu kohane ühele tõelisele ameeriklasele, kelle silme ees virvendavad enne uinumist ja pärast ärkamist dollarimärgid, ehitas Weir loo üles kui filmistsenaariumi. Ja pani täkkesse. Kui raamat toob sisse miljon või paar miljonit dollarit, siis linateos teist sama palju. Ridley Scotti film „Marslane” jõuab just ka Eesti ekraanidele. Seda on kirjeldatud kui sulamit linteostest „Apollo 13” ja „Kaldale uhutud”.
Vaatepilt on kindlasti mõjus, aga head raamatut ei ületa ükski film.