RAAMATUBLOGI: Taust on tume ja tormine, õhkkond psühhedeelne
On raamatuid, milles kõhedusttekitava kriminaalse alatooniga loo lõpplahendus jääb viimastele lehekülgedele ning kuni sinnamaani pole õieti aimugi, mis juhtus ja üleüldse toimub. „Külmakaksikud“ on üks säärane.
S. K. Tremaine on tegelikult britt Tom Knox, kes kirjutab ka nii oma tegeliku, kui Sean Thomase nime all. Üleilma kuulsaks sai ta siiski „Külmakaksikutega“.
Kui üldiselt üritavad kirjanikud mitte minna liiga tundlikuks ja kui tapavad raamatu lehekülgedel lapse, siis ei lase lugejal eelnevalt temaga lähedaseks saada. Käesolev raamat algab sellest, et üks identsetest kaksikutest on juba õnnetuse tagajärjel lahkunud.
Kristie jäi alles. Või kas jäi? Võib arvata vanemate šokki, kui tütar kuulutab: „Miks sa mind kogu aeg Kristieks nimetad, emme? Kristie on surnud. Hoopis Kristie suri. Mina olen Lydia.“
Painajatest pääsemiseks kolib pere väikesele Šotimaa saarekesele, kuid õud jätkub. Raamat kirjeldab kolme – isa, ema ja tütre liini – kusjuures üheski neist pole päikesekildugi. Ka taust on tume ja tormine ning õhkkond psühhedeelne.
Mis siis õigupoolest juhtus tol päeval, kui üks kaksikutest aknast välja kukkus? Kumb neist? Ka see, kes ellu jäi hakkab mõistust kaotama? Mis mees on arhitektist isa, kes juhuotstega üritab peret ära toita? Kas ema on normaalne või kõigest proovib olla? Kas masendavast hämarusest on üleüldse pääsu või kõik uhutakse ühel hetkel allavoolu?
Niisiis, raamatu lugemiseks tuleb vaim tõsiselt valmis panna ja loota, et tegelased unenägudes külla ei tuleks.
