RAAMATUBLOGI: Tsivilisatsioon jääb ellu... maa all
Tsivilisatsiooni tulevikustsenaariumid on üks hullem kui teine. Kui me peaksime kosmoses tiirutades endale uut elupaika otsima, poleks häda, ent kui tuleks pesitseda maa all ehk Maa põues, oleks jama.
Ulmekirjanikud on varemgi inimkonda sügavustesse paigutanud, näiteks metroosse. Nüüd taas. Sadade korruste sügavusse punkrisse, kus toodetakse naftat, elektrit, rõivaid toitu ja kõike muud vajalikku. Maa on saastatud ja elutu. Vist. Sest täpset selgust pole.
Ent ka punkris on ärevad lood. Šerif otsustab väljuda, mis tähendab teise ilma minekut ning tema asemele määratakse kangekaelne neidis. Ainult et IT osakond – arvutifriigid – pole sellega rahul. Ja hakkab juhtuma.
Raamatu tagakaanel on kirjas, et „Silmapete“ on hirmutav, köitev ja sõltuvusttekitav. Nii ongi, mistap ootaks järgmisi osi.
Hugh Howey, muide, alustas „Silmapette“ (inglise keeles „Wool“) avaldamist valest otsast. Ses mõttes, et esmalt hakkas ta raamatu peatükke müüma digitaalsena, Kindle’i keskkonnas. Kuna kirjutis läks rahvale hästi peale, pakuti talle kuuekohaline summa selle eest, et „Wool“ paberil välja anda. Peagi ostist filmikompanii XX Century Fox ära raamatu linastamisõigused ja tegi Howey veelgi rikkamaks.
Ehk siis kokkuvõttes võib öelda: talent jõuab tippu ükskõik, millist teed mööda.
