RAAMATUBLOGI: Ülbed ei lahku omal jalal, vaid jalad ees

M.C. Beaton, „Ülbe mehe surm“, tõlkinud Mall Pöial, Tänapäev, 264 lk.

Taevane arm! Eesti lugeja on tõesti saanud juba osa Šotimaa politseiniku Hamish Macbethi 22 mõrvaloost. Vaat, kus aeg lendab!

Alates 2008. aastast, mil esimene Macbethi lugu maakeeles ilmus, on Lochdubhis või selle ümbruses teise ilma läinud hambaarst, ablas naine, kaabakas, klatšimoor, kõlvatu naine, küla, laimukirjade läkitaja, näägutaja, prügivedaja, riiukukk, rändaja, sarmiks mees, snoob, stsenarist, teenijanna, teletuus, täiuslik naine, uimastisõltlane, uustulnukas, vembumees ja nüüd ka veel ülbe mees.

Teaks, palju on Lochdubhi piirkonnas rahvast, saaks öelda, millal säärase mõrvatempo korral Macbeth ainsana alles jääb. Hea küll, see oli ülepingutatud iroonia, Macbeth meeldib eestlastele. Neist 22 raamatust on saadaval vaid seitse. Nii, et hakka või mõtlema kordustrükist.

Seekord ilmub Lochdubhi kirjanik, õigemini nii-öelda kirjanik, ja hakkab kohalikke kirjutama õpetama. Või õigemini selgitama, kui kehvad kõik teised tema kõrval on. Millega pälvib üleüldise pahameele.

Tavaliselt ei jää ülbed Šotimaa mägikülla kauaks. Nad kas lähevad ise või toimetatakse minema laibaautos. Seekord näiks naa, nii-öelda kirjanik ei lahkunud omal jalal.

Lisaks sellele, et Macbeth leiab mõrvari, muudab ta muulgi moel Lochdubhi paremaks paigaks. Ent oma elu korda ei saa. Või mine tea, igatahes viimasel leheküljel saab ta taas Priscillaga kokku. „Mõlemad toetusid vaikides müürile. Ühelt poolt tundus, et öelda on nii palju, samas teisest küljest näis, et mitte midagi pole tarvis öelda.“

Kes teab, sees mõistab.