RAAMATUBLOGI: Vana hea krimka, kus pole tänapäeva õõva ega poliitkorrektsust
M.C. Beaton peab endakirjutatut vanaks heaks keskklassi kriminaalromaaniks, kus pole tänapäevast õõva ega poliitkorrektsust.
Eks ta ole… Brittidel on kuritegevus liikunud külatanumalt suurlinnadesse ja tavapäraseid mõrvu – enamasti raha või vaenu pärast – ei toimu. On tänapäevasemad kuriteod: narkootikumid, maffia, inimkaubitsemine ja muu säärane. Ning võrdõiguslikkuse volinik ei pea märkusi tegema, sest politseinike seas on nii tumedanahalisi, naisi kui homosid.
Ülalolevas lõigus kirjeldas Beaton mõni aasta tagasi briti krimikirjanduse tänapäeva, mis voolab ajaga kaasa. Tema üritab olla viimane mohikaanlane ja hoida traditsioonidest kinni.
Seega kirjutab Beaton traditsioonilisi mugavuskrimkasid, milles mõrvatu pole eriti oluline isik ja tema kadumine halvemal juhul ei muuda midagi, paremal juhul aga läheb kogukonna elu paremaks.
Samas ei süüdista Beaton kirjanikke, sest kirjastused nõuavad raamatuid, mis loksuvad populaarsuselaines ning müüvad.
Müüb, muide Beatongi, ja hästi. Tal olla suur fännide kogukond, kes elab tegelaste tegemistele hingega kaasa.
Ses raamatus lähevad Agtha Raisini asjad taas nihu – ta on küll lõpuks abiellunud James Laceyga, kuid kooselu ei suju kohe mitte. Ühtäkki Lacey kaob, jättes trepile verepleki. Mõistagi ei looda Raisin politseile, vaid tahab abikaasa ise üles leida ja samaga välja selgitada, mis õigupoolest toimub.
