Seda, mis on peidus hämaras, võib vaid aimata. Mark Galeotti üritab Venemaa organiseeritud kuritegevuselt pisut katet kergitada ning jõudes rännakul läbi mineviku ehk juurte tänapäeva ehk latva, leiab, et meie idanaaber on kui suursugune maffiaorganisatsioon, mida juhib isake Vladimir Putin.

„Vene organiseeritud kuritegevuse ulatus on märkimisväärne. Kodupinnal tõkestab see katseid kontrollida ja mitmekesistada Vene majandust. See pidurdab katseid tuua Venemaale paremat majandusmudelit. See on tunginud riigi finants- ja politseistruktuuridesse ning määrib ära ka „riikliku brändi välismaal (Vene mafioosnik ja korrumpeerunud ärimees on kõigile teada stereotüübid). Samuti on see globaalne väljakutse. Vene või Euraasia organiseeritud kuritegevus, nimetagem seda siis kuidas tahes, tegutseb aktiivselt, agressiivselt ja ettevõtlikult üle kogu maailma kui üks kõige dünaamilisemaid jõude uues rahvusteüleses allmaailmas. See relvastab mässulisi ja kurjategijaid, kaupleb uimastite ja inimestega ning pakub kõiki kriminaalseid teenuseid alates rahapesust kuni arvutite häkkimiseni. Selle kõige tõttu on see ühteaegu nii sümptom kui ka põhjus, miks Vene valitsusel ja poliitilisel eliidil ei õnnestu kehtestada ja tugevdada seadusenorme, samal ajal, kui suurem osa maailmast on lausa rõõmsalt valmis mafioosode raha pesema ning neile kalleid katusekortereid müüma.”

Autori jutt on igati õige kuni viimase lauseni ses lõigus. Eks meiegi nühkisime ida poolt tulnud miljardeid dollareid puhtaks ning vaevalt kuulusid need vaestele Venemaa pensionäridele. Ning kes oskab öelda, kui suur osa Eestimaast on venelastele müüdud.

Tänane Venemaa sündis kaugel minevikus ja seda iseloomustab tsaar Nikolai I tõdemus oma pojale: „Ma usun, et mina ja sina oleme ainsad inimesed Venemaal, kes ei varasta.” Meenutades, kuivõrd kaua on Eesti idanaabriga seotud, siis pole vaja pikalt mõtiskleda, kust pärineb meiegi korruptiivne kultuur. Aga see selleks.

Kriminaalide maailm, mis hakkas pärast Nõukogude Liidu lagunemist Venemaad üle võtma, kujunes siiski välja just punasel perioodil. Tekkis niiöelda eliit ehk nagu ütles Aleksandr Solženitsõn: „Kakskümmend protsenti kurjategijaid hoiab hirmuvalitsuse alla kaheksakümmet protsenti moraalselt puhtaid vange. Kolm protsenti kriminaale (blatarõ) hoiavad pimedas kuulekuses kogu ülejäänud kriminaalset maailma.”

Vahelepõikeks: autorile ei meeldi termin seaduslikud vargad, nagu kutsutakse Venemaa kuritegelikke autoriteete, vaid peab õigemaks: vargad seaduses.

Ühes vestluses kurtnud Vene miilits: „Kaheksakümnendate tegelik tragöödia on selles, et seni olid kuritegelikud autoriteedid riigi käpa all. Meie olime võitmas. Ja siis lasime selle kõik käest.”

Tõsi. Nõukogude ajal oli kommunistlik partei ise kui ülivõimas maffia, mis hoidis konkurendid jõuga eemal. Kui NSVL lagunes, muutusid ühtäkki mängureeglid kõigile võrdseks ja tekkis meeletu mänguruum – saadaval oli kogu Venemaa. Vaevalt keegi arvab, et jõuline ja jõhker kuritegelik allmaailm otsustas saagijagamisest kõrvale jääda. Vastupidi, oldi koos endiste punaparteilastega esirinnas, et riik võimalikult kiiresti enda tasku röövida.