RAAMATUBLOGI: Verised õhtujutud täiskasvanuile



RAAMATUBLOGI: Verised õhtujutud täiskasvanuile
Verine kamberRepro

Angela Carter, „Verine kamber“ tõlkinud Krista Kaer, Varrak, 192 lk.

Kummastav, et ühe briti daami muinasjututöötlused on maailmas nõnda palju kõlapinda leidnud. Kusjuures eelkõige kirjanikelt, kelle looming olevat verisest kambri lugudest mõjutatud, ja kirjandusteadlastelt, kes vaevad ja vaidlevad, mida Angela Carter õigupoolest kirjutas.

Carteri enda sõnul polnud tema mõte teha mingeid muinasjuttude versioone või jubedalt täiskasvanutele mõeldud muinasjutte, vaid ekstraheerida traditsioonilistest lugudest latentne sisu ja kasutada seda uute lugude lähtekohana.

Eks ta ole. „Sinihabe“, „Saabastega kass“, „Lumivalgeke“, õigemini selle algne versioon, „Punamütsike“ ja teised tuntud muinaslood on äratuntavad, ent ainult kaude. Samas just see, et igal Carteri jutul on kindel taust, teebki ilmselt kogumiku sedavõrd tuntuks ja väärtuslikuks.

Verine kamber, tuleb tunnistada, on feminismi ja vägivalda täis. Isepärasel kombel on arvukates arvustustes sedasama vägivalda kirutud – et Carter on hävitanud helesinised lapsepõlvemeenutused ja asendanud need gootliku süsimusta tegelikkusega.

Ent kas Carter tõesti rikkus kaunid lood? Või vaid võimendas muinasjuttude vägivalda? Või kas üleüldse võimendas? Kui hunt sööb ära nii vanaema kui Punamütsikese, misjärel jahimehed looma kõhu lõhki lõikavad, kive täis topivad ja korjuse kaevu viskavad, siis kuidas seda defineerida? Mõnusaks õhtujutuks, mille järel laps rahulikult ja õnnelikult unne suigub?

Olgu nende muinaslugudega, kuidas on, Carteri jutud, mis annavad kokku (sõna)kunstiteose, väärivad kestvat aplausi.

Telli nüüd Eesti Päevaleht e-arve püsimakselepinguga ja meie annetame igalt lepingult 1 euro vähiravifondile "Kingitud elu". Vaata siia »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare