RAAMATUBLOGI: Vinge raamat päikesest kõrbenud kuklapoole-riigist


RAAMATUBLOGI: Vinge raamat päikesest kõrbenud kuklapoole-riigist
Maakera kuklapoolelRepro

Bill Bryson, „Maakera kuklapoolel”, tõlkinud Piret Lemetti, Hea Lugu, 380 lk.

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle mõni sugulane või tuttav poleks väisanud lühemaks või pikemaks ajaks Austraaliat. Too päikesest kõrbenud riik, nagu Bill Bryson seda nimetab, on saanud noortele eestlastele kohustuslikuks reisisihiks.

Ei saa pattu salata – kui oma poeg asub kolmeks aastaks Austraalia poole teele, võtab silmanurga märjaks. Mitte kurbusest vaid rõõmust. Et saab meheks. Kes lähevad ja ellu jäävad, need saavadki.
Kahju, et Brysoni, ilmselt maailma parim olemusraamatute (või kuidas neid teoseid liigitada?) autori läbilöögiteos, mis nägi ilmavalgust 2000. aastal, alles nüüd eesti keelde tõlgiti. Oleks seda varem lugenud, kehutanuks noori veelgi enam rohelise mandri avastusretkele.

Vaatad kaardilt, et mis selles Austraalias nii erilist, aga Brysonit lugedes saad aru, et see riik või saar või manner (kõik on õiged) on täiesti uskumatu. Võtke lahti raamatus olev kaart ja leidke põhjaosas üles Darwin. Ja siis otsige üles lähim suurem linn. Liikuda tuleb läbi tühja kõrbe tuhandeid kilomeetreid alla välja, et jõuda Perthi, Adelaide’i või Brisbane’i. Mõistetamatud mastaabid, mille autor värvikate kirjelduste abil välja toob.

Austraalia on muule maailmale tundmatu, kinnitab Bryson, lugedes üle, palju uue ja vana maailma suurimad ajalehed sellest riigist, saarest või mandrist (kõik on õiged) kirjutavad. Kes on Australia president? Ei tea? Mitteaustraallase puhul normaalne. Too kuklapoolel asuv riik ei huvita justkui kedagi. Isegi teise maailmasõja ajalooraamatuis pole Austraaliast sõnagi, kuigi kuklapoolsete suur armee võitles ägedalt ja kaotas tuhandeid sõdureid.

Samal teemal:

Mida siin imestada, kui rohelise mandri loodus on suuresti tundmatu isegi austraallastele – keegi ei tea isegi umbkaudselt, palju liike seal elab. Teatakse vaid seda, et suur osa sealsetest elusorganismidest tahab inimesi ära süüa või surnuks salvata-hammustada-kõrvetada.

Aga inimesed elavad ses päikeses kõrbenud ja eluohtlikus riigis – sitked, isepäised, töökad ning õnnelikud. Vähe oleks öelda, et austraallased saavad hakkama. Pigem pole neil muud maailma vaja samavõrd kui muul maailmal Austraaliat.

Bryson avab Austraalia ja austraallaste sisemuse ja olemuse kaunilt ning humoorikalt pärani. Ta reisib piki rannikut, kirjeldades riigi, saare või mandri (kõik on õiged) ajalugu, loodust, inimesi, linnu ja linlasi, farme ja farmereid, lambaid, vaatamisväärsusi, kõrbesid, rannikuid – ühesõnaga kõike, mis seal leidub – vastupandamatult, juues ohtralt joovastavaid jooke ja süües pesapallikinda suurusi steike.

„Ma saan muidugi aru, et Austraalia on suures osas tühi ja asub kaugel. Selle elanikkond on väike ja roll maailmas seega sisuliselt olematu. Seal ei korraldata riigipöördekatseid, ei tegeleta kalade ülepüügiga, ei relvastata ebameeldivaid despoote, ei kasvatata provokatsioonilistes kogustes kokat ega üritata teistele midagi jultunul ja sobimatul viisil peale suruda. Tegemist on stabiilse ja rahuliku ja tubli riigiga. Sellel pole vaja silma peal hoida, niisiis me ei teegi seda. Aga ühte ma teile ütlen: see on ennekõike meie endi kaotus.
Sest, teate, Austraalia on huvitav koht. Tõepoolest. Ja midagi muud ma ei ütlegi,” lõpetab Bryson reisikirja.

Ega muud polegi öelda, kui et tegu on eestlastele kohustusliku raamatuga: uued kuklapoolele minejad saavad teada, kuhu lähevad ja tulnud, kust tulid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare