RAAMATUBLOGI: Võluv Bretagne. Vaatamata laipadele
Komissar Georges Dupin ehk oma olemuselt komissar Maigret’ kadunud poeg, saab teise mõrvalooga üha omasemaks, nagu ka Bretagne ja kogu Prantsusmaa vastumerd ülaots.
Seekord juhtuvad asjad rannikust pisut eemal Glenani saartel – 22 saarest ja laiust koosneval ahipelaagil, mis vastavalt tõusule ja mõõnale oma kuju muudab. Juhtub see, et leitakse kolm laipa ning Dupin, vaeseke – ta ei kannata eriti paadisõitu ning hoiaks jalad kuivad ning mandril – peab tööle asuma.
„Paadisõidud avamerel ei olnud väga tema teema, ükskõik kui väga ta merd ka ei armastanud – nagu omane ühele õigele kuuenda linnaosa pariislasele, sest just see oli ta enne „lähetust” neli aastat tagasi olnud: merd armastav pariislane.”
Lootus, et trio hukkus tormi tõttu, puruneb kiiresti ning algab korralikku laburünti läbiv mõrvajuurdlus, kus pole puudust probleemidest vaid kohvist, mida Dupin võis rüübata liitrite kaupa.
'„Dupinil jäi puudu kofeiinist, mis juba põhimõtteliselt teda pahurdas. Kaks kafed polnud kaugeltki piisav. Ta oli pigem suuremat kasvu, mitte paks, kuid kindlasti mitte ka peenike, ning juba nooruspõlvest kannatas ta väga madala vererõhu all.”
Nagu mitmed arvustajad täheldavad, on Dupini saagad just need vanad ja traditsioonilised „kesmõrvas” krimkad, pakitud bretagne’ilikku ümbrisesse. Ent just bretagne’ilikkus on see, mis võlub. Põrgut küll, seal tuleb ära käia. Kasvõi söögi ehk köögi pärast.
„Ei möödunud kaua aega, kui noor naine naasis rustikaalse valge keraamilise taldrikuga kahe pooliku homaari, suure baguette’i pooliku sidruni ja kahe valge kausikesega täis majoneesi ja rouille’i, kastet oliiviõlist, küüslaugust, saiapurust, cayenne’i piprast ja safranist.”
