Päev Pyongyangi elus 1. osa: kuidas Põhja-Korea pealinnas tööl käiakse
6:00 Pyongyangis – linnas, mida Põhja-Korea valitsus nimetab “revolutsiooni pealinnaks”, algab päev vara. Hommikusöögiks on tavaliselt mõnest teraviljast või maisist valmistatud puder, juurde keedumuna ja jogurt, lastele ehk pulbrist valmistatud piimgi.
Siis on aeg tööks valmistuda. Põhja-Koreas on töötajate hulk elanikkonnas suur, 2010. aastal oli see umbes 59 protsenti. Kasvamas on naiste osakaal, kes töötavad n-ö valgekraede töökohtadel kontorites. Neid on umbes 90 protsenti kergetööstuses ja 80 protsenti põllumajanduses. Paljud naised on nüüd pere ainsad palgasaajad – samas endiselt ka koduperenaised, emad, kokad ja töölised või isegi sõdurid.
Meikimine on Pyongyangis üha tavalisem, kuigi seda tehakse harva enne keskkooli lõpetamist. Hiinas valmistatud kreemid, aluskreemid, silmalainer ja huulepulk on saadaval ja ka kontoris lubatud. Paljud naised kannatavad viletsast üleriigilisest dieedist tulenevalt nahaprobleemide all ja kannavad seepärast rohkem meiki. Pikad juuksed on küll tavalised, aga nende lahtisena kandmine ei ole kombeks.
Meeste soengustiile ei saa just radikaalseteks nimetada. Kaheksakümnendatel, kui Kim Jong-il Esimene avalikkuse ette tuli, sai tema “välkrünnaku-lõikuseks” nimetatud soeng populaarseks. Selle veidi rohkem puhvis versiooni eelistas Kim Il-sung ja hilisematel aastatel ka Kim Jong-il. Kim Jong-uni kaubamärk-soeng, külgedelt ja tagant lühike, ei ole siiani eriti imiteerijaid kogunud. Juuksureid ja habemeajajaid juhib kohalik Mugavusteenuste Halduskomitee, paljudes kohtades saavad kliendid oma pead ise pesta.
Mood ei ole Põhja-Koreas eriti hästi kasutatav termin, kuna Riikliku Kergetööstuskomitee Rõivatööstuse koosseisu kuuluv Rõivaste Uurimiskeskus disainib valdava enamuse riietest. Samas on olukord veidi lõdvenenud ja lubatud on ka erksad värvid kui “sotsialistliku elustiiliga” hästi sobivad.
Pyongyang pakub mõningast ligipääsu ka välismaistele stiilidele. Jaapani kell märgib kandja mõjukust, muu välismaine käekell tähistab kõrgemat positsiooni ametiredelil. Adidase, Disney ja teiste brändide üha suurem kohalolek (kuigi tavaliselt on tegu võltsingutega) vihjab, et Hiinast sisse smugeldatud kauba osakaal suureneb. Teksad on aegade jooksul olnud moes, aga nende kandmine on riskantne – aeg-ajalt kuulutatakse need dekadentlikuks ja keelustatakse. Samuti on keelatud meestel kanda pikki juukseid, üleastumine võib tuua kaasa arreteerimise ja sunniviisilise juukselõikuse.
Kõikidel Põhja-Korea inimestel on ka üks ühine rituaal: olla kindel, et nende revääril on Kim-Il sungi rinnamärk. Märgid on olnud ringluses hilistest kuuekümnendatest, kui Mansudae Kunstistuudio neid parteiliikmete jaoks tootma hakkas. Haruldasemad neist võivad mustal turul omanikku vahetada mitmesaja KPW (Põhja-Korea won – toim.) eest. Linnas, kus tavaliselt ei kanta kaasas sularaha, ehteid ega krediitkaarte, on need rinnamärgid taskuvaraste seas hinnatud.
Enamus tänavaid on palistatud kõrgete kortermajadega. Kõrgemate korruste elanikel tuleb tööle minema asuda varem kui alumiste korruste elanikel. Pidevate elektrikatkestuste tõttu töötavad liftid ainult aeg-ajalt, kui üldse. Paljud hooned on 20-40 korrust kõrged, liiguvad jutud vanainimestest, kes pole saanud kunagi oma kodust lahkuda. Isegi paremas seisus kvartalites võib liftide töötamine olla juhuslik ja inimesed lihtsalt ei riski sellega. Perekonnad näevad suurt vaeva, et oma vanemaid sugulasi alumistele korrustele sokutada, aga see on raske ja nõuab tihti altkäemaksu. Sageneva toidupuuduse ajal jagavad paljud vanemad inimesed oma nirusid toiduportsjone lastelastega, niiviisi ennast veel enam nõrgestades ja muutes treppidest käimise väljavaated enda jaoks veelgi heidutavamaks.
Mõned inimesed küll sõidavad tööle, aga ummikud ei ole põhiline probleem. Vaatamata autode suhtelisele vähesusele jälgib politsei liikluseeskirjade täitmist peensusteni ja määrab trahve, mille suurus võib ulatuda kahe nädala palgani. Paljud autod kuuluvad riigiametitele, aga neid kasutatakse tihti eraviisiliselt. Kõik Pyongyangi sisenevad sõidukid peavad olema puhtad, räpaste autode omanikke trahvitakse. Pyongyangist välja sõitjatel on vaja reisitunnistust. Liiklus on märkidega vähe reguleeritud, aga näiteks mäkketõusvatel sõidukitel on eelisõigus ja veoautod ei või ühelgi juhul mööduda sõiduautodest. Purjus peaga sõitmine on karistatav sunnitööga. Juhtimise ajal suitsetamine on keelatud ettekäändel, et suitsetav juht ei tunne lõhnast, kui autoga mingi probleem on.
Jalgrattaga sõitjad omavad tavaliselt Sea Gull’i nimelist ratast, kui nad just pole eelistatud seisuses ja pole suutnud hankida kasutatud ratast Jaapanist. Aga isegi Sea Gull maksab mitme kuu palga ja nõuab rahakogumist.
7:30
Paljude põhjakorealaste jaoks algab päev pooletunnise lugemisajaga ja võimlemisega enne töö algust. Lugemine kätkeb endas partei ajalehe läbitöötamist ja sealt saadavate juhistega tutvumist. Sellele järgnevad juhised päeva tegevuste kohta ja ametlikud teadaanded.
Laste jaoks algab kool populistlike laulude popurrii saatel võimlemisega enne kohalmarssimist ja juhi pildile au andmist. Õppekava põhineb Kim Il-sungi 1977. aasta Sotsialistliku Hariduse Teesil, rõhuasetusega poliitika rollil revolutsioonilise vaimsuse arendamisel. Kõik lapsed õpivad süviti Kim Il-sungi elulugu. Lugemaõppimine tähendab Kim Il-sungist lugema õppimist, muusikatunnis tuleb laulda patriootlikke laulukesi. Mehaaniline õppimine ja poliitiliste traktaatide pähetuupimine on oluline ja võib tuua häid hindeid, mis võimaldavad pääseda ülikooli – kuigi sotsiaalne positsioon on õpingutes edasijõudmiseks harilikult usaldatavam muutuja. Pärast kooli lõpetamist otsustab riik, kus lõpetanu tööle hakkab.
Copyright Guardian News & Media 2014
