Päästjate meeleavaldus ja allkirjade kogumine palgatõusuks Toompea lossi ees. Foto: Tiit Blaat

Kuidas see Eestit edasi peaks viima ja mis võiks olla too sihitav lõppjaam, ma tõesti ei tea, küll aga võin tavalise kodanikuna kinnitada, et see on kohutavalt väsitav ja tüütu protsess.

Seepärast soovitangi kihlvedusid – see lööb õhu klaariks. Ühtlasi oleks selline lahe viis, kuidas poliitikud duelleeriksid, tõestaksid avalikkusele, et just nemad jagavad matsu ega aja pada. Kui julged midagi välja öelda, siis julge ka oponendiga käed lüüa ja küll pärast näeb, kes on võidumees ja kes eksis. Ning kui juba mitu pange on jala otsas, siis muutuksid niisama praalijad ja ärplejad kindlasti ka tasakaalukamaks, sest avalikkus pole ju loll. Sellised veidi kelmikad kihlveod võiksid olla meie poliitkultuuri osa. Minu arust oleks väga riigimehelik, kui vastasleeri poliitikud teineteise mõttetu süüdistamise, sildistamise ja igikestva valimiskampaania hoogtöö asemel lööksid käed – vaatame, kellel on õigus! Ja vaatavadki, mitte ei kuuluta isehakanud prohvetina tõde enne tolle sündimist.

Lihtsa spordiajakirjanikuna ei hakka ma teesklema, et tunnen jube detailselt poliitikat ja meid ümbritseva maailma suunamuutuseid ja hoovusi. Lihtsalt veider on kuulata, kuidas üks kisab ühes ääres: „Must!” Teine teises: „Mis pagana must! Täitsa valge!” Ja tegelikult on asi, vähemalt sinu treenimata silma jaoks, hoopis täiesti hall. Tuleks ometi keegi, kes näeks ka pooltoone, kes näeks vajadusel tõde ka oponendi jutus, kelle leksikas leiduks väljend „ma ei tea”. Too saaks hoobilt minu hääle, mille head kandideerijad sedapuhku üldise möllu keskel laokile jätsid ja sootuks maha unustasid.

Tulemuserikkas spordis on lihtne: kui keegi kipub liigselt praalima, saab alati pakkuda kihlvedu. Tõe kriteerium on tulemus. Üks teadja võidab, teine teadja, ehk siis vähemteadja, kaotab. Debatt ei lähe tarbetult vihaseks, vaid saab konkreetse fikseeritud lõpu, mida enam ei vaidlustata. Kui aga käsi lüüa ei julgeta, ei maksa ka eelnev ärplemine suurt midagi. Siis pole need kaalukad mehesõnad, vaid lihtsalt suusoojaks ja ajatäiteks lendu lastud laused, mis pudenevad tugevama tuule käes laiali nagu võilille seemned. Sõnal peab olema väärtus.

Poliitika pole paraku alati mõõdetav. Kui hakkame arutama, kas Kõigi Eesti laul oli tehislikult toodetud „roosa löga” või orgaaniliselt tekkinud võitlus vabaduse eest, ei jõua me lõpuks jälle kuhugi, piigid võetakse küll välja ja tehakse teravaid torkeid, kuid lõpuks jääks igamehele tema isiklik õigus. Täiesti surnud debatt, mis ei viiks mitte kuhugi. Samas mõned asjad on konkreetsed, mõõdetavad. Näiteks oma viimases raadiosaates „Räägime asjast” ennustas Mart Helme, et Reformierakonna toetus hakkab opositsiooni jäädes korralikult kukkuma.

Ta põhjendas seda Reformierakonna arusaamatute seisukohtade, nõrkade liidrite ja opositsiooni jäämisega. Helme meenutas, et ka Vabaerakonnal viskas eelmise valimise järel korraks toetus korraks 20 protsendi peale, kuid sulas kui kevadine lumi ja riigikogu valimisteks jäi järele 2 protsenti.

„Opositsioonis istudes Reformierakond kukub järgmisteks valimisteks umbes 10-protsendise toetuse peale heal juhul,” prognoosis tulevane siseminister.

Ma ei ole absoluutselt mingi ekspert ega julge tõesti öelda, et seda mingil juhul ei juhtu. Mul pole erinevalt Helmest ka mingit siseinfot. Ma ei tea, võib-olla Reformierakond lõheneb lähiajal. Võib-olla tuleb varsti välja mingi inetu kilekotiskandaal. Ma tõesti ei tea. Aga sisetunne ütleb, et see Helme pakkumine on siiski pigem väga vähetõenäoline. Ja ilma igasuguse edasise teemaarenduseta, mis kulutaks lihtsalt lugeja niigi kallist aega, pakun Mart Helmele siinkohal avalikult kihlvedu.

Kui Reformierakonna* tulemus järgmistel riigikogu valimistel on väiksem kui 11,0 protsenti, on temal õigus. Kui on 11,0 või rohkem, olen mina võitnud. Pakun välja, et kaotaja peab võitjale maksma 5000 eurot – jah, see on minu jaoks suur summa, aga olen valmis riskima –, lisaks pesema puhtaks tema auto ja kirjutama vussiläinud kihlveo kohta avaliku aruande agusihvkalikus stiilis, alustades lausega „Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest...”.

Niisiis, kas härra Helme seisab oma sõnade eest ja võtab pakkumise vastu? Kui ei võta, siis tahaks teada miks. Too kümme protsenti pidi ju tulema kokku üksnes heal juhul ja mina pakun hea tahte märgiks veel 0,9 igaks petteks juurde.

* Pakun välja, et igasuguste arusaamatuste vältimiseks lepime kokku, et loeb asja sisu: kui Reformierakond vahetab näiteks nime ja saab 12 protsenti häältest, oleksin endiselt mina kihlveo võitja.