Link kopeeritud!

Jim Ashilevi: kool saab olla koht mõistmiseks ja kirjandusõpetaja saab olla see, kes räägib päris asjadest

 (30)

Jim Ashilevi: kool saab olla koht mõistmiseks ja kirjandusõpetaja saab olla see, kes räägib päris asjadest
Foto: Tiit Blaat

Ma vihkasin kirjandust. Aga kirjandus polnud selles süüdi – õpetajad olid. Vähemalt nii ma toona arvasin. Nüüd vanemana tagasi vaadates suudan haarata laiemat pilti ja tunda empaatiat õpetajate vastu, kes sattusid olema omaaegse haridussüsteemi esindajad ja ohvrid. Kujuta ette, sul on 45 minutit aega, et lapsele aine põhialused selgeks teha. Siis tuleb järgmine õpetaja oma teema ja 45 minutiga. Ja nii 7–8 korda päevas. See on ju hullumeelne virvarr! Tänapäeval kulub mul 45 minutit kingapaelte sidumiseks.

Õpetajatel polnud aega igaühe individuaalsetele vajadustele vastu tulla. Lihtsam oli eraldada terad sõkaldest hirmutades ja hindeid laksides. Kardan, et valdavalt on see nii tänapäevani. Pole aega ega raha, aga aeg on raha. Tagatipuks pole koolil raha iga õpilase eripärast lähtuda. Ega me Rootsi ole.

Kool mõjus umbes nagu raamatuga pähe peksmine. Kes ütles, et õpetamine on see, kui peksad lapsele raamatuga pähe, kuni tal hakkavad suust sinu sõnad välja tulema? Õpi ära või lendad koolist ja sul puudub tulevik. Aga jube raske on midagi päriselt selgeks õppida, midagi mõista, kui õpilane ei oska õpetatavat seostada päriseluga.

Kannatused ja hirm käisid harjumuspäraselt õppetöö juurde. Ajalugu oli minu jaoks kõige tuimem daatumite pähetagumise riitus. Kohutav! Milleks? Vaid korraks juhtus kooli tulema asendusõpetaja, kes suutis rääkida esimesest maailmasõjast sel moel, et hakkasin sündmusi vaimusilmas nägema. See tundus järsku nii päris. Nii sütitavalt ja sisendusjõuliselt suudavad rääkida vähesed õpetajad. Järgmine vaimustav ajalookogemus tuli alles ülikoolis meisterliku jutuvestja David Vseviovi loengutes.

Samal teemal:
Õpetajad ei saa mõistmist hirmuga esile kutsuda, mõistmiseni saab vaid juhatada. Vahel juhtub nii, et õpilane jõuab mõistmiseni alles aastaid hiljem.

Kujutage ette mu jahmatust, kui kuulsin mõned kuud tagasi, et ühes Tallinna koolis ei panda õpilasele nässuläinud matemaatika kontrolltöö eest enam halba hinnet, vaid antakse töö tagasi ja aidatakse mõista, mis seal viltu läks. Issand jumal, nii võib ju juhtuda, et õpilane võib hakata millestki päriselt … aru saama!

Loe veel

Ka kirjandusest puudus mul igasugune arusaam, veel keskkooli alguses ei tundnud ma kirjanduse järele vähimatki vajadust. Lapsepõlvest mäletan vaid kahte puhku, mil kirjandus mulle midagi tähendas. Esimene oli siis, kui ema luges mulle enne magamaminekut Ole Lund Kirkegaardi raamatut „Kummi-Tarzan ja teised”, mis oli nii naljakas, et vähkresin voodis naerukrampides. Teine kord siis, kui sain oma narivoodi teisele korrusele lugemislambi, mille rohelisel kuplil olid rohmakalt joonistatud pruunid hobused. Tundsin, et kui mul lamp seal juba niimoodi oli, pidin ometi midagi ka lugema. Niisiis sattus mulle näppu Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed”, mis võlus mind nagu ei ükski teine raamat enne seda.

Tegelikult oli lapsepõlves ka kolmas kord, kui kirjandus mind elevile ajas. See kord jaguneb omakorda kümneteks kui mitte sadadeks õhtuteks, kui ema tõi kioskist värske „Miki Hiire”. Ma armastasin „Miki Hiirt”. Kirjastuse nimi Egmont Estonia oli selge juba enne, kui päriselt aimu oli, mis asjad on kirjastused ja milleks need leiutati. Ma ei teadnud isegi seda, et koomiksid on kirjandus.

Neile kolmele hetkele järgnes pikk vaikus.

Kus mu armastus kirjanduse vastu siis vahepeal oli?

Eks see oli koolis, kus mujal. Ja kool oli üks kohutav koht, kus õppida kirjandust armastama.

24. märtsil 2017 pidas Eesti emakeeleõpetajate selts Haapsalus kevadpäevi. Kohale kutsuti igasugu kirjarahvast, kes kahe päeva jooksul Päeva villa umbses konverentsisaalis õpetajatega mõtteid vahetasid. Minagi olin kutsutud. Kutse tegi au, kuid ajas ka ärevile. Püüdsin ürituse lähenedes välja uurida, mida õpetajad täpsemalt minu käest kuulda tahavad. Saatsin korraldaja Monika Undole meili.

Põhjus, miks kirjandus noori (ja tegelikult vanugi) inimesi ei huvita, seisneb selles, et nad ei leia kirjandusel oma eluga mingit seost.

Ta vastas: „Kuulaks meelsasti kirjanik Ashilevi kohta.” Hmm.

„Selge pilt,” vastasin. „Eesmärk on siis tutvustada pedagoogidele ühe praktiku vaadet kirjandusele ning loodetavasti sel moel kuulajaid inspireerida?”

„Eks me ikka kuulaks, mida kirjanik Jim Ashilevil öelda on,” tuli seepeale vastus.

Mõnes mõttes ei saa olla kergemat ülesannet – lihtsalt tule ja räägi iseendast. Teisest küljest oli see vägagi laetud ettepanek. Mind ootas ees kohtumine saalitäie emakeeleõpetajatega, kes kõik ootasid, mida kirjanik Jim Ashilevil öelda on.

Mu 15-aastane mina oleks sellise kutse peale küsinud suurte hirmunud silmadega: „Miks, jumal, miks? Mida ma nüüd teinud olen!?”

Karjuv ebaõiglus

Kunagi põhikoolis otsustasin teha midagi, mida ma kunagi varem polnud proovinud – lugeda läbi üks raamat kohustuslikust kirjandusest. Kavatsus oli hea, aga mõistagi lükkus raamatu alustamine muudkui edasi, kuni jõudis kätte Viimne Pühapäev.

See on see päev, kus kodutöödega hiljaks jäänud õpilane väänleb motivatsioonipuuduse agoonias ja loeb hirmunult tunde, mis lahutavad teda nädalavahetuse lõpust. See pühapäev on viimane võimalus midagi muuta, kodused ülesanded päriselt ära teha, kontrolltööks päriselt valmistuda. Viimsele Pühapäevale järgneb uue koolinädala esimene päev, Esmaspäeva Põrguvärav.

Sel pühapäeval ma lugesin. Oi, ma lugesin! Vähkresin raamatuga nagu maadleja, sõtkusin lehekülgi nagu tahkuvat savi, murdsin raamatuselga nagu helde mees leiba. Ja läbi ta sai. Järgmisel päeval ei mäletanud ma raamatu süžeest mitte midagi. Isegi pealkirja mitte. Ainus mälestus raamatu sisust oli see, et keegi tegi kuskil lõket. Sain hindeks kahe.

See oli karjuv ebaõiglus. Ma ju lugesin! Mida enamat oleksin ma saanud teha? Õpetaja nägi, et olin endast väljas ja viis mind pärast tundi vaiksemasse ruumi, kus saime nelja silma all rääkida. Puhkesin meeleheites nutma ja nutsin seni, kuni ninast hakkas verd voolama. Õpetaja kohkus ja talutas mind tualettruumi. Palusin tal lahkuda, sest ma ei vajanud kellegi abi ja olin valmis leppima oma saatusega kui lugemisvõimetu idioot. Kuid verest punane kraanikauss oli minu väike võit. Lõpuks ometi sai õpetaja näha, mida tema neetud raamatud minuga teevad.

Kust siis see armastus tuli? See juhtus siis, kui klassivend, kellest väga lugu pidasin, ütles pärast Hesse „Stepihundi” lugemist, et see on hea raamat. Miski tema näos oli muutunud. See juhtus siis, kui mu lauale potsatas Salingeri „Kuristik rukkis”, kus Holden Caulfield rääkis minu sõnadega. Miski lummas ja painas mind, kui lugesin Greene’i „Vaikset ameeriklast” ja Fitzgeraldi „Suurt Gatsby’t”. Suurimad avastused tulid keskkooli lõpus ameerika ja inglise kirjanduse tundides. Ega ma neid romaane kohe esimese hooga läbi lugenud, oh ei, seda tegin alles hiljem, kui keegi enam ei käskinud. Aga lood jäid mind kummitama.

Kõige imelikum asi juhtus siis, kui avastasin Fincheri „Kaklusklubi” algusest tiitri, mis ütles, et film põhineb kellegi Chuck Palahniuki romaanil. Romaanil? Kas romaan saab siis olla … selline? Kas romaan saab kõnetada mind, siin selles elus, nii nagu mind kõnetasid filmid, videomängud ja muusika, võib-olla kohati isegi sügavamalt?

Pole mõtet küsida tunnikontrollis, mitu poega ja tütart oli Vargamäe Andresel. Samuti pole tähtis tuupida pähe autorite sünni- ja surmakuupäevi. Peamine küsimus ülekoormatud õpilase peas on „miks mul seda üldse vaja teada on?”.

Õpilasel on vaja aru saada, miks talle õpetatakse seda, mida talle õpetatakse. Teadmised teadmiste pärast ei motiveeri kedagi. Tähtis on õppida looma seoseid.

Õpilasel on vaja aru saada, miks talle õpetatakse seda, mida talle õpetatakse. Teadmised teadmiste pärast ei motiveeri mitte kedagi. Õpilase aju pole andmeladu. Tähtis on õppida looma seoseid. Mis seos on sel kõigel minu eluga?

Põhjus, miks kirjandus noori (ja tegelikult vanugi) inimesi ei huvita, seisneb selles, et nad ei leia kirjandusel oma eluga mingit seost. Majandustunni mõte on kõigile arusaadav – seal õpitakse raha tegema. Raha on kõigil vaja. Selge pilt! Mis on kirjandustunni mõte?

Kirjandustund saab olla koht, kus räägitakse elus olemisest ja suremisest ausamalt kui kuskil mujal, võib-olla isegi ausamalt kui kodus. Kirjandusõpetaja saab olla see, kes räägib päris asjadest. Päris asi jääb inimesele külge, isegi kui ta valetab sulle suu sisse, et ta ausõna luges kohustusliku raamatu läbi. Ma tean, sest mina olingi see petis, kes vaatas õpetajale silma ja valetas. Ilmselgelt oli see täiesti läbinähtav, aga ta andis mulle armu. Tundus, et ta nägi minus midagi enamat kui valetajat – ta nägi, et mind huvitavad päris asjad.

Õpetajad saavadki paljuski teha oma rasket tööd vaid heas usus. Mõistmist ei saa hirmuga esile kutsuda, mõistmiseni saab vaid juhatada. Vahel juhtub nii, et õpilane jõuab mõistmiseni alles aastaid hiljem.

See oli üks teine kirjandusõpetaja, kes mõistvalt mu vassimise ära kannatas. Paar aastat pärast viimast järelevastamistundi hakkasin kirjanikuks.

Võida reis Toscanasse Arvamus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare