Illar Luht: miks ungarlased tahavad Ukraina küsimuses ühtaegu olla erapooletud ja Venemaa poole peal

Kas eestlased tunnevad ungarlasi? Nõukogude ajal jättis Moskva ungarlastele vabamad käed kui teistele sotsmaadele ning neile oli lubatud isegi väikeraettevõtlus. Nad tundsid ennast peaaegu õnnelikena – sedavõrd, et Ungari Rahvavabariiki kutsuti naljaga pooleks sotsialismileeri kõige lõbusamaks barakiks.

Madjarid olid veendunud, et oma õnne saavutasid nad tänu János Kádári targale juhtimisele, kellel on „teeneid“ 1956. aasta revolutsiooni verre uputamises, aga ka Varssavi lepingu raames internatsionaalset kohustust täites Praha kevade patsifitseerimises1968. Nad tungisid lõunast naaberriiki, tänase Slovakkia Vabariigi territooriumile, mis nagu ka Taga-Karpaatia, kuulus kunagi Ungari kuningriiki.

1956. aasta ülestõus algas rahulike meeleavaldustega Mátyás Rákosi vastu. 23. novembril vaheti Rákosi välja Imre Nagyiga, kellest sai uus peaminister. Rákosi oli muutunud oma rahvale nii antipaatseks, et isegi ka venelased ise olid sunnitud ta tema verejanulisuse ja matslikku loomuse tõttu juhi positsioonilt tagandama. Rákosi elas oma elu ülejäänud päevad Moskvale truuks jäädes ja mälestusraamatut kirjutades Kesk-Aasias. Imre Nagy, uus väljavalitu osutus aga vastu enda tahtmist „trooja hobuseks“, pärast aga patuoinaks. Hiljem räägiti temast kui revolutsiooni tunnustatud juhist. Teisalt olnud just reformikommunist Nagy, mitte sel ajal veel väike vend János Kádár, see kes olevat ehmunud valitsushoonet ja raadiomaja piiravaid rahvahulki silmates ja kutsunud vene väed suveräänsesse Ungari Rahvavabariiki korda majja lööma.