Suurema osa aastast unise ja talvel sügavat und magava linna kohta on Haapsalus alati olnud hämmastavalt vähe voodikohti. Umbes aasta eest alanud uute hotellide „buum“ jõudis (vahe)finišisse just õigel ajal, suve viimastel päevadel, kui palju kõneainet pakkunud Haapsalu peatänava ääres avas uksed veel rohkem jututeemasid andnud kunagine linnapea maja.
Mulle pööraselt meeldib, kui vanale majale uut elu andes ei muudeta seda muuseumiks. Muidugi tuleb seejuures maja renoveerida selle lugu austades, isikupära andvaid detaile hoides ja päästes ning valitud materjalidesse lugupidamisega suhtudes – Fannyhofis ongi seda suurepäraselt tehtud. Aga mind võtavad nõutuks majad, kus aja kulgemisega ei arvestata ei mööblit, nõusid ega seintele kunsti valides. Mulle meeldivad tänapäevase disaini ja ajaloolise arhitektuuri julged vastandumised, mis lubavad mõlema ilul esile tõusta. Seda juhtub Eestis haruharva.
