Raul Järg: oleme alles linnarahvaks saamas, suurem muutus on veel ees

Tänased noored täiskasvanud on esimesed, kelle maailmataju kujuneb suuresti ilma maal olevate juurteta.

Aastakümneid linnastumist ei ole suutnud muuta Eesti inimeste maailmapilti, sest kuni olid maavanaemad, algas enamiku meie identiteet ja maailmataju maalt, kus perekonna juured. Linn põhielukohana on kaua olnud meie maailmatajus pigem koht, kus oleme justkui ajutiselt – teeme arginädala toimetusi, et siis reede õhtul koju, maale tagasi minna. Meie identiteet ja maailmataju olid kaua seotud maaga, kus on meie ajalugu ja juured ning kus asub selge „oma“ ruum. See ruum maal on piirikividega tähistatud ja selle heaperemeheliku kasutuse ning heakorra eest on lihtne tunda vastutust.

Tänaseks, umbes üks inimpõlv pärast arvuka maavanaemade põlvkonna lahkumist, elab enamik meist linnakorterites, kus piirikive pole ja „oma“ piir hägusem. Väljapeetumad meist ütlevad juba sarvesaia kohta püüdlikult croissant, kuid ühiskonnana oleme linnarahvaks alles saamas. Lõviosa meist peab oma identiteedi seega ümber mõtestama – enda juurtele, „minale“ ja „omale“ leidma pidepunkti linnas.