Andrus Kivirähk: valus kaotus

Sidorovide köögis oleks nagu pomm lõhkenud.

„Misasja?“ karjatab pereisa Petja. „Meilt võeti Herson ära? Issand jumal! Kuidas me edasi elame? Me oleme Hersoni kaotanud, milline kohutav õnnetus! Oleme jäänud vaeslasteks! Oh häda, häda meile!“

„Möödunud nädalal, kui sa purjuspäi kraavi magama jäid, kaotasid sa ära oma mantli ja kingad ning tagatipuks sõi vesirott sul nina peast,“ ütleb tema naine Manja kurjalt. „Siis sa küll sedasi ei halanud, ütlesid, et mehel polegi nina tarvis.“

„Ja õigesti ütlesin!“ kinnitab Petja. „Mis see nina ära ei ole – ainult kaks tatti täis auku! Aga teine asi on Hersoni linn! Ilma selleta pole kuidagi võimalik elada.“

„Ikka on Herson mulle kallis!“ puhkeb Kolja nutma. „Sina, juut, ei saa sellest aru, sa ei mõista vene hinge!“

„Aga mantel ja kingad? Talv on käes, kuidas sa õue lähed? Uute ostmiseks raha pole, selle oled sa maha joonud. Katus sajab läbi, aknaklaas on katki, põrand läbi mädanenud... Oleks tarvis remonti teha, aga sina vingud mingisuguse Hersoni pärast.“

„Ole vait, Manja!“ käratab Petja. „Kuidas sa üldse saad võrrelda... Mantel, katus, põrand – see on ju tühiasi, see on lihtsalt mammon, aga Herson on püha Venemaa pind! Seda kaotada on hirmus! Orvud oleme, orvud!“

„Mis lahti?“ küsib keegi laua alt. Seal on teinud väikest uinakut naabrimees Kolja. „Mis asi on kadunud? Ega ometi viinapudel?“

„Ei, viin on alles, aga kujutad ette, Kolja – me kaotasime Hersoni! Ukrainlased, igavesed tõprad, võtsid selle meilt ära!“

Kolja haarab kätega peast ja kukub ulguma:

„Mille eest! Oh taevas! Kuidas jumal sai seda lubada? Mis meist sedasi saab ilma Hersonita? Milline häda!“

„Teine loll ka platsis,“ lausub Manja mürgiselt. „Enesel sul, Kolja, põles möödunud kuul maja maha, siis kui sa, suits suus, heintesse magama jäid, hädavaevu pääsesid ise eluga. Nüüd elad naisega kartulikeldris. Mõtleksid parem sellele, kuidas uus elumaja ehitada, mis sul sellest neetud Hersonist!“

„Ikka õieti öeldakse, Manja, et sa oled võõrast verd!“ uriseb Kolja. „See on ikka tõsi, et su vanaema oli juut! Sellepärast sa ei saa aru vene inimese muredest.“

„Jah, vene inimene on eriline!“ kiidab Petja takka. „Meie jaoks on maine maailm tühine, oleme nõus piskuga läbi ajama, prügi sööma ja pori jooma, peaasi et emake Venemaa oleks suur ja vägev!“

„Täpselt nii!“ kinnitab Kolja. „Milleks mulle maja, keldris on mõnus küll. Sätid surnud roti pea alla ja magad magusalt. Aga ilma Hersonita on kõle, oh kui kõle!“

„Sa pole ju seal käinudki, elu sees pole jalga meie külast välja tõstnud!“ ei anna Manja alla. „Siin sa vireled ja siia ka kärvad!“

„Mis sellest, ikka on Herson mulle kallis!“ puhkeb Kolja nutma. „Sina, juut, ei saa sellest aru, sa ei mõista vene hinge!“

„Ära nuta, Kolja!“ lohutab Petja. „Vähemalt Krimm on endiselt meie!“

„Jah, see on tõsi, see trööstib mind!“ nõustub Kolja. „Krimm on meie! Seda kordan ma enesele päeval ja ööl. Kui mul külmavõetud varbad ära lõigati, siis ütlesin enesele: aga Krimm on meie! Ja kui ma vahel ajaviiteks oma eite peksan, siis ütleb ka tema: peksa, peksa, Kolja, peksa mind, palju tahad, see ei tee mulle midagi, sest Krimm on meie! Tema on mul tõeline vene naine, süda õiges kohas!“

„Lollakad olete kõik, võta üks ja viska teist!“ vihastab Manja ja valab meestele kuuma kapsasuppi pähe, need aga ei tee teist nägugi, pomisevad ainult:

„Aga Krimm on meie!“