Lauri Vahtre: pole üldse naljakas, kui umbkeelne taksojuht viib sünnitusmaja asemel Kaubamajja

Eesti rahval on dilemma: kas meie räägime keelt, mis on meile võõras, või räägivad võõrad keelt, mis on neile võõras. Imelik, et sellisel teelahkmel üldse midagi mõelda on.

Keel on nagu kapital – teda tuleb kogu aeg teha, et tema maht püsiks. Kui tahame, et keel laieneks, tuleb veel rohkem teha. Eeskätt tuleb teha muidugi lapsi, kellele keel selgeks õpetada, sest ilma keele kõnelejateta ei püsi isegi tehisintellektide ajastul ükski päris keel.

Aga lisaks keelele tuleb lastele õpetada ka suhtumist oma keelde, et nad temast lugu peaksid, tema võimalusi tunneksid ja neid kasutaksid. Milleks? Sest keel on üks peamisi infokandjaid, mis viib meie vaimset kallisvara, sajandite jooksul talletatud meeme, hoiakuid, mälestusi – kultuurilist „salakeelt“ – edasi tulevikku.