Berliin ja Brandenburg pärast purunenud liitumiskavatsust
"Nüüd kasvab kokku see, mis kokku kuulub," ütles Willy Brandt 1989. aastal pärast Berliini müüri langemist Brandenburgi värava ees. Sellest lausest võib teha ka vastupidise järelduse: kokku ei kasva see, mis kokku ei kuulu.
Just nii mõtlesid ilmselt ülemöödunud pühapäeval 63 protsenti Berliini naaberliidumaa Brandenburgi valijatest, kui nad Berliini liidumaaga ühinemise vastu hääletasid. Sellist referendumitulemust oli tegelikult oodata. Kui Berliini liidumaal toetas Berliini-Brandenburgi ühise liidumaa loomise ideed napp enamus ehk 53 protsenti hääletajatest, siis brandenburglased hääletasid soliidse enamusega, ligi kahe kolmandiku häältega ühinemise vastu. Seega on liidumaade ühinemine päevakorrast maha võetud, sest liitumiseks oli vaja mõlema liidumaa enamuse poolehoidu.
Pealinna ühendamine
Kahes mõttes oli tegemist Saksamaale olulise otsusega. Esiteks puudutas see otseselt pealinna ja selle ümbruskonna tulevikku. Teiseks oleks liidumaade ühendamine olnud eeskujuks kogu liidumaalise süsteemi ümberkorraldamisele. Ikka ja jälle arutatakse viie Põhja-Saksamaa liidumaa ning Saarlandi ja Rheinland-Pfalzi ühendamist.
Saksamaa pealinna tulevik on siis selleks korraks selge: Berliin jääb omaette linnriigiks. Tegelikult tuleb referendumi eitav tulemus linnale kasuks. Berliinis saavutas ühinemise idee napi poolehoiu vaid seetõttu, et suurem osa hääletajaid oli linna lääneosast. Kaheteistkümnes Lääne-Berliini valimisringkonnas hääletas suurem osa valijaid ühinemise poolt, üheteistkümnest Ida-Berliini valimisringkonnast toetati liitumist vaid kahes.
Niisiis näitas seekordne referendum, nagu ka möödunud aasta oktoobris Saadikutekoja valimised, et Berliini müür elab rahva mõttes edasi ning linna ida- ja lääneosa on tänini erinevad. Berliini peamiseks lähiajal lahendamist vajavaks ülesandeks ongi mõlema osa kokkukasvatamine ühiseks terviklikuks pealinnaks.
Berliini linnavalitsus ehk Senat on keskendunud idaosa majandusliku seisundi parandamisele, milleks läheb umbes 70 protsenti linna kulutustest. Põhikoorem lasub linna lääneosal ja liiduvalitsusel. Loomulikult on idaosa ülesehitamiseks vaja ohtralt aega ja raha. Berliini Senatit on toetanud ja toetab ka edaspidi liiduvalitsus, sest tegemist on siiski pealinna jaluleaitamisega. Rahaabi on Berliini finantsraskusi arvestades lausa hädavajalik.
ühinemine traditsiooniliselt ääretult nõrga struktuuri ja vaese liidumaaga, nagu seda on Brandenburg, oleks aga nii Berliinile kui liiduvalitsusele võinud osutuda üle jõu käivaks. Keskvalitsus ei saa lubada Berliini kui pealinna unarusse jäämist. Seejuures oleks Berliini-Brandenburgi ühisest liidumaast kasu saanud hoopis Brandenburg, mille äärealasid oleks hakatud ilmselt järele aitama ning Berliini idaosa oleks soiku jäänud.
Kohatu kassiahastus
Hoolimata ebaõnnestunud referendumi headest külgedest valitseb siin täielik kassiahastus. On ju Saksa konsensusdemokraatias ideaaleesmärk võimalikult suure osa rahva vajaduste rahuldamine.
Nii kurdetakse viimastel päevadel, et alata võib kahe liidumaa omavaheline konkurents, mis on vaieldamatult õige. Küsimus on aga, mis siis selles halba on? Konkurents tuleb ärile kasuks, ütleb üks saksa vanasõna. Sõbralik ühiskonna- ja majanduskord ilma konkurentsi ja konfliktideta on veel avastamata. Berliin ja Brandenburg peavadki teineteisega võistlema. Peale selle ei kujuta peamiselt põllumajandusele orienteerunud Brandenburg endast Berliinile kui tööstus- ja teeninduskeskusele nimetamisväärset konkurenti. Berliin võistleb põhiliselt teiste Euroopa piirkondadaga, ja seda maailmaturul, mitte Brandenburgi talumeestega.
Peale selle koordineerib käesoleva aasta 1. jaanuarist kahe liidumaa vahelist arengukoostööd ühine ametkond, mis jätkab tööd ka pärast ebaõnnestunud referendumit. Seega ei kao Brandenburgi ja Berliini koostöö kuhugi.
Midagi ei muutu ka kummagi liidumaa poliitilisel maastikul, mis on väga erinev, kusjuures siingi võidab Berliin. Erinevalt Berliinist, kus tänu kristlike demokraatide tugevale positsioonile linna lääneosas pole oodata vasakpoolsete võimuletulekut, oleks ühisel liidumaal vasakenamus tõenäoline olnud. Saksa Sotsialistlik Partei, endise Ida-Saksamaa kommunistide järeltulija, on väga populaarne Ida-Berliinis ja Brandenburgi liidumaal.
Teised liidumaad
ülejäänud Saksamaale tähendab referendumi tulemus eelkõige seda, et debatid muude liidumaade ühinemisest on teadmata ajaks edasi lükatud. Saksamaa jagunemisega kuueteistkümneks rohkem ja vähem edukaks liidumaaks ei muutu niipea igatahes midagi. Berliini-Brandenburgi loomise katse oli esimene liidumaade liitmise püüe pärast 1952. aastal toimunud Baden-Württembergi edukat moodustamist. Pärast referendumit saavad nüüd kergendatult hingata Saarlandi, Bremeni, Hamburgi, Schleswig-Holsteini ja Niedersacheni liidumaa elanikud. Berliini-Brandenburgi loomine oleks kindlasti põhjustanud nõudmisi teha sama teiste liidumaadega.
Palju kõneainet on pärast referendumit andnud sakslaste poliitiline tüdimus. Väga suur oli referendumil nende sakslaste arv, kes ei pidanud üldse vajalikuks minna hääletama. Ida-Berliinis ei läinud hääletama 45 protsenti valimisõiguslikest kodanikest, Lääne-Berliinis 40 ja Brandenburgis 33 protsenti. Hääletuse läbikukkumise põhjuseks võis olla ka nimelt poliitiline väsimus. Otsustavaks ei kujunenud mitte niivõrd poliitika, kuivõrd emotsioonid, vähene huvi ja tüdimus, mis on ebaterve alus kodanike huvile rajanevale demokraatlikule korrale.
KAI DUSKE, Berliin
