Rahu otsiv mässaja Kuldar Sink
Seitse aastat pärast surma, oma 60. sünniaastapäevaks on Kuldar Sink (1942–95) Eesti kuulajale rohkem tuttav kui eluajal. Selle müstilise eraku muusikat kõlab viimasel ajal aina rohkem, äsja jõudis müügile plaat “Kuldar ja Marje Sink. Ema ja poja laulud”.
Et helilooja sünniaastapäeva tähistatakse ka ta ema loominguga, on tavatu. Aga ema on Kuldar Singi viimase loominguperioodi võti. Pärast pikki ja keerulisi, nii kilomeetritelt kaugele idasse ulatuvaid, kui ka filosoofiliselt sügavuti teises suunas minevaid, tihti enesehävituseni viivaid eksirännakuid jõu-dis ta koju, ema juurde tagasi. Ema komponeeritud laulude ülim lihtsus ja religioosne siirus, mida ta aastaid vihaselt eitanud oli, sai tõotatud maaks, kus väsinud hing rahu leidis.
Ja rahu leidis ta ilmselt vaid loomingus. Viibides viimased eluaastad põhiliselt Lõuna-Eesti metsakülas, muutus ta aina suuremaks erakuks.
Teismeline püstoli ees. “Ta oli inimene, kes minimaalselt muganes,” toob Tunne Kelam välja kuus aastat noorema venna Kuldari kohta olulisima. “Kuldari elutunnetuse närv ei olnud isoleeritud komformismiga, millega me tuimestame oma südametunnistust. Tema sisetaju – kas tegu on õige või väära, ehtsa või ebaehtsaga oli erakordselt terav. Ja see oli tema traagika, mis viis meeleheiteavaldusteni isiklikus elus. Sellised inimesed on oma aja kultuuri ja ühiskonna südametunnistus.” Kuigi tema teod polnud alati loogilised ega mahtunud normaalsuse piiridesse, oli ta sisemine normaalsustaju palju sügavam kui tavalise, nn normaalse inimese oma.
See, mis Kuldar Sinki kõige enam häiris, oli poliitiline süs-teem – kogu vaimne õhkkond, kus karjääri tegemiseks ka muusikamaailmas pidi lõivu maksma oma südametunnistusele. Vastumeelsus selle vastu oli talle aga n.-ö emapiimaga sisse joodetud – heideti ju Marje Sink 1948. aastal heliloojate liidust välja, sest ta keeldus poliitilistest tellimustöödest ega varjanud oma usulisi tõekspidamisi.
Ühe määrava lapsepõlveseigana meenutab Kelam esimest läbiotsimist kodus ja Kuldari ülekuulamist koolis, mis järgnes 13-aastase nooruki nõukogude võimu vastaste lendlehtede paljundamisele. Õpetaja jäeti ukse taha, ja julgeolekuohvitser mängis laual relvaga, kui nelja silma all teismelist poissi üle kuulas. Kuigi otseseid repressioone ei järgnenud, süvendas see võimuvastast hoiakut veelgi.
Landsbergis ja külajoodik. Kuldar Singi eluhoiak oli protest ja pidev otsimine. “Kui teised kandsid laiu pükse, siis tema kitsaid, kui olid moes pikad juuksed, siis tema ajas ära,” räägivad lähedased. Tema otsimise amplituud oli määratult laiem kui tavakodanikul. Tolle aja muusikutest oli tal ilmselt kõige suurem lugemus, ta valdas kuut keelt, ja õppis mängleva kergusega oma idamaa-otsinguteks ära sanskriti. Otsingute tulemuse suunas täiel määral muusikasse. “Tema helikeeles on kõr-vuti hispaania flamenco, araabia mugamid, vanavene mitme-häälsus,” kirjeldab kitarrist Heiki Mätlik.
Ka muusikat kirjutas ta spontaanselt ja siiralt. Ei konstrueerinud ega kasvatanud ühest teemast, vaid vastupidi, võttis üleliigse maha. Nii sündisid oma lakoonilisuses ja tihedas kvintessentsis ta parimad teosed. Kuigi maises elus Sink sõpru ei pidanud (võrdselt suhtles hea tuttava, Leedu presidendi Vytautas Landsbergise ja ka kohaliku külajoodikuga), oli tema hingesugulane Juhan Liiv. Temaga sidus heliloojat haruldane miniatuuritaju ja looduselähedus, sellest ühendusest sündisid oma kirgastumises ja helguses ainulaadsed “Lumehelbeke” ja “Lauliku talveüksindus”.
Sügavaimad teosed lõigi Sink 1990. aastatel, kui ta oli kadunud pojana viimaks oma stiili leidnud. Seda aega aga ei antud kauaks. 1995. aasta talvel tuli teade, et Kuldar Sink on oma tallu sisse põlenud – koos elu suurima töö, poolelioleva ooperi käsikirjaga.
Lähedaste sõnul aimas ta aasta enne surma lõppu ette – aina rääkis sellest ja isegi teadis, kuidas see täpselt juhtub. Aga oli leppinud, suhtus fataalse rahuga. Oma elu vägivaldset lõppu kompenseeris ta muusikateoste lõpuga, mis olid alati imetletavalt helged ja õnnelikud.
“Meeletud puhangud olid tema loomingus alati kuidagi ootuspärased ja loomulikud,” räägib lauljatar Kaia Urb. “Aga kõige rohkem rabas mind ta dramaatilisima teose “Stabat mater” lõpp, pärast sellist ahastust ja dramatismi äkki täiesti helge, maoorne lõpp ”.
