Monika Mägi – pomm kohtusaalis
Kuid ikkagi näeb Eesti üks tippadvokaate oma east märksa noorem välja – mitte asjata ei hüüa lähimad tuttavad teda ebasoliidselt Monsaks. Hoolimata vanusest, mis lubaks tal ammu, pleed põlvil, kodus kamina ees peesitada, kõlab tema vali ja ründav hääl ikka veel kohtusaalides. Ning klientidele peab ta pigem ära ütlema kui neid taga otsima.
Nagu ta ütles äsja ära mõni päev tagasi piirivalve poolt passiprobleemi pärast kinni peetud leedulasele. Too oli pärast kinnipidamist momentaalselt teatanud, et soovib enda kaitsjaks Monika Mägit. “Kuidas võib mind teada üks Leedu kodanik? Küsisin seda piirivalve uurija käest ja tema ei osanud midagi vastata,” laiutab advokaat käsi.
Kuid muidugi teda teatakse. Pärast Tartu ülikooli järgset tosinat aastat prokurörina vahetas Monika Mägi n-ö mänguväljakul poolt ja on nüüdseks töötanud advokaadina 35 aastat. Arvestatav töökogemus lubab tal kliente valida – ta ajab põhiliselt majandusasju ega võta kunagi kaitsta tapjat. Kes on klient personaalselt, see ei oma tähtsust. “Vahel olen mõnest asjast loobunud tajudes, et minu kaitse ei saa olla efektiivne – isik ise või tema lähikondlased ei ole mulle vastuvõetavad tõekspidamiste, käitumise või hinnangute tõttu, mida nad ise oma teole annavad. Miks ma peaksin võtma kaitsta inimese, kelle puhul leian, et ta koht ongi vanglas?”
Mägi sõnul võib protsessis küll rääkida kliendi, kuid mitte advokaadi võidust. Sest juriidiline võit ei pruugi olla inimlikult põhjendatud. Kas see tähendab, et advokaadi professionaalsed oskused on võimaldanud määrata väiksema karistuse süüdistatavatele, kellele nad inimlikust vaatenurgast väänaksid rohkem? “Võib-olla mitte nii öelda, et väänaksid rohkem, aga ehk nad konstateeriksid, et inimene ei väärinud head kohtulahendit just täielikult,” vastab Mägi diplomaatiliselt.
Kas advokaatide puhul võib rääkida erialasest ringkaitsest? Näiteks Viktor Kaasiku maaomandamise juhtumist advokaatide aukohtus, kus kolleegid suu vett täis võtsid.
“Ma ei tahaks anda omapoolset subjektiivset hinnangut Viktor Kaasikusse puutuvas, kui sellele pole veel lõplikku lahendit,” tähendab Mägi. “Juristina ütlen, et Kaasikule ette heidetud tegude puhul puudub kriminaalsüü. Sõltumata sellest, kuidas me kolleegidena hindaksime Kaasiku käitumist – teda tundes tean, et kõige rohkem on ta enda jaoks küsimusi esitanud ise – ja ärge arvake, et ta on paksunahaline. Ta ei ole seda. Ta on võib-olla südamlikum ja kaasatundvam inimene, kui me teda ühekülgselt teades välja ütleme.”
Mägi enda jaoks oli seitse aastat tagasi samalaadne aeg, kui tema vastu tõstatati süüdistus altkäemaksu andmises kohtunikule. Äärmiselt segane ja pikaks veninud lugu, mille asjaolud pidevalt muutusid ja mida arutati kinnistel kohtuistungitel, päädis lõpuks Monika Mägi õigeksmõistmisega.
Seitse aastat hiljem ei soovi ebameeldivat lugu kommenteerida ei Mägi ega enamik tema kolleege. “Ma ei taha sellest põhimõtteliselt rääkida,” keeldub Mägi teemast, kuid lisab: “Ma ei ole unustanud, missugust rolli mängisid selles loos minu sõbrad-tuttavad ajakirjanikud. Kunagi küsiti seoses n-ö minu case’iga, kas ma olen kättemaksuhimuline. Ja ma vastasin juba tookord: kui ma esimestest emotsioonidest üle saan, siis jätan ma kõik jumala tasuda.”
Tal on õnnestunud, hoolimata avalikul tuleriidal seismisest endine positsioon elus tagasi võidelda. Kuigi paar aastat, kuni kohtuprotsesse peeti, ei töötanud ta advokaadina, vaid luges üliõpilastele kriminaalõiguse ja -protsessi ning perekonnaõiguse alaseid loenguid. Vandeadvokaat Margus Heek tõdeb, et Eestis peab ütlus “Uppuja päästmine on uppuja enda asi”, vägagi paika: “Tollal pöörasid paljud kolleegid talle selja. Nüüd jälle naeratavad rõõmsalt. Ja see ei puuduta ainult kolleege.”
Mägi loomus on kange. “Ma olen otsustav eideke,” tähendab ta ise selle kohta. Üks kolleeg meenutab, kuidas kümmekond aastat tagasi ajas Mägi pea ootamatult kiilaks ja kandis seejärel kohtuistungitel kuni suure suveni kaitsvat karvamütsi. Mägi ise mäletab lugu väga hästi. Tema muidu hallid juuksed olid värvitud ja hakkasid välja kasvama. Mägile ei meeldinud tema värvikirev peanupp mitte üks põrm – nii otsustas ta senisele soengule kiire ja dramaatilise lõpu teha – lõikas juuksed siiliks, tekitades tutvusringkonnas oma uue välimusega paraja šoki.
Kuivõrd jagate tavalise inimese seisukohta, et advokaat on hästimakstud pätipäästja?
Kui advokaadi kaitsealune on toime pannud kuriteo, eriti just raske kuriteo, siis sageli avalikkus ei mõista, kuidas võib seda inimest kaitsta.
Erinevalt näiteks ajakirjanikest, kes kipuvad ammu enne, kui isik on tunnistatud kahtlustatavaks või süüdistatavaks, hinnanguid andma – eriti, kui asjasse on segatud tuntud persoonid või tegu ise ekstreemne. Ja nad on väga kitsid pärast asja õiendama. Mu kaitsealuseid on õigeks mõistetud, kuid ammu enne seda on ajakirjandus nad süüdi mõistnud ja tekitanud neile olulist moraalset kahju. Vahel ka materiaalset ja füüsilist, kuna on mindud arveid õiendama.
Tooge mõni näide.
Ma võin nimetada üht Tallinna endist prefekti, kes ajakirjanduse poolt vääralt valgustatud avalduste pärast oli väga muserdatud. Ometi mõisteti ta kõigi kolme kohtuinstantsi poolt õigeks.
Avalikkus mõtleb lihtsalt: tegelikult oligi kahtlusalune süüdi, aga osav advokaat rääkis ta puhtaks.
Ei maksa unustada, et vastavalt meie põhiseadusele ei saa kedagi tunnistada süüdi enne, kui selle kohta on olemas seaduse jõus olev kohtuotsus.
Meie ühiskonnas on praegu väga palju selliseid momente, mis tekitavad juristidele tõsiseid probleeme ja isegi hirmu. Olen viimaste nädalate jooksul kuulnud, et seadusandjad on tõstatanud ettepaneku mitte arvestada süütuse presumptsiooni – seda, mis on meie õigusemõistmise põhitala. Panna kahtlustatavatele ja süüdistatavatele endile kohustus tõendada enda süütust – see on kohutav! Tema vastas seisavad ju kvalifitseeritud juristid-süüdistajad.
Millest niisugused otsused põhjustatud on?
Paljud juhid ja tippametnikud on oma mõttemaailma ja materiaalsete või-maluste poolest tavakodanikust tohutult kaugel. Nii on mõistetav ka meil laialt levinud üldrahvalik nihilism. Inimesed pole veendunud seaduste õigsuses, parlamendi otsustustes kuni ministeeriumide, kohtute, prokuratuuri tegevuseni välja.
Muidugi peab valitsus olema poliitiline, kuid riigi jaoks olulistel ametipostidel peaks poliitvaated ja kutseoskused palju rohkem tasakaalus olema. Rahvale olulise tähtsusega asjade, kasvõi emapalga või tulumaksu otsustamise puhul peaksid oma sõna ütlema ka juristid-spetsialistid. Sel juhul ei saaks seaduse näol aktsepti ainult erakondlikud, et mitte öelda varanduslikust seisusest lähtuvad, mitteõiglased otsused.
Mis on ebaõiglane – vanemahüvitis?
Vanemahüvitis on sel juhul ebaõiglane, kui arvestatakse ainult ema palgamäära enne sünnituspuhkusele jäämist ja makstakse mõnele 15 000 ja teisele ainult 2000. See summa tuleb maksumaksja rahast ja on sisuliselt riiklik toetus, kusjuures riik ei saa inimesi liigitada perspektiivseteks ja vähem perspektiivseteks juba sünnimomendil.
Mujal maailmas arvestatakse ju vanemahüvitisi samuti palga alusel?
Me ei ole Skandinaavia! Meil ei ole lõhna ka Skandinaavia sotsiaalkindlustusest! Eestis on tuhandeid töötuid ja vigaseid, tuhandeid tänavalapsi ja me julgeme end võrrelda Norra, Rootsi ja Taaniga – meil peaks häbi olema!
Te paistate päris kirglik vasakpoolne!
Mina olen olemuselt alati olnud sotsiaaldemokraat ja ma ei häbene seda öelda!
Ühe tippadvokaadi suust pole seda just tavaline kuulda.
See on minu sügav veendumus. Minule ei maitse ka kõige meelepärasem toit, mul ei lähe alla kalamari ega angerjas, mida ma muidu väga armastan, kui ma näen, et keegi on tühja kõhuga.
Ma olen maalt pärit ja suhtlen päris tihedalt koduküla rahvaga. Ma tean, mis tähendab kahe-kolme maalapse koolisaatmine sügisel, kui raske on lastele kasvõi uute jalanõude raha leida.
Meie ühiskond on tasakaalust väljas. Oleme kaotanud sündsustunde mitmete elunähtuste kirjeldamisel ja analüüsil. Oleme väga vähe kaastundlikud ja abivalmis, hindame enda väärikust, nime ja kuulsust, aga teisele, eriti kui too ametipositsioonilt madalam, kui ta on vaene, keeldume kaasa tundmast, rääkimata abistamisest.
Aga teate, kui raske on vaesel olla väärikas?
Mägi on oma sõiduvees, ta hääl on kõlav ja kirglik. Kuigi ma pole viibinud ühelgi kohtuprotsessil, kus ta kaitsjana üles astub, võib üsna ehedalt ette kujutada, et ta esineb seal umbes samamoodi. “Kui Mägi kohtus räägib, on see elamus – ta on tõeliselt hea oraator. Publikule läheb see hästi peale, iseasi, kas ka alati kohtunikule,” kirjeldab advokaati mitmel protsessil jälginud ajakirjanik Tiiu Põld.
Kohtuistungitest kirjutatud lugudes korduvad Mägi tegevust kirjeldades üsna sageli väljendid ründama, tulistama, sõnasõda ja muu tõsiselt militaarne sõnavara. Mägi võib lausa pommina plahvatada, nii et kohtunik peab teda korrale kutsuma. Vandeadvokaat Nigul Saar ütleb: “Tema puhul on tähelepanuväärne energilisus, mis kohati läheb üle ääre – eriti nende jaoks, kes teda ei tunne, võib see energia tunduda kokkupõrkeline. See on eelkõige sõnaline energia. Aga tal on lisaks teod ka.”
Mägi kauaaegne kolleeg vandeadvokaat Mare Lust kinnitab: “Kohtusaalis võib ta väga teatraalselt esineda, arvestades paljuski sealse publikuga. Tal on alati varuks üllatusi, mis ei pruugi kõigile meeldida.”
Kas Mägi plahvatuslikkus (“Tema puhul peab ikka väga ette vaatama, mida ütled, pärast tuleb veel mõni kohtuasi kaela,” tunnistab üks küsitletu naljaga pooleks) või kollegiaalne solidaarsus on põhjuseks, et peale tema isiksuse värvikuse allikaid midagi muud tunnistama meelitada tundub võimatu.
Kes teid elus kõige enam mõjutanud on?
Neid on olnud palju. Mind on näiteks palju mõjutanud Marju Lauristin. Olen teda alati imetlenud.
Olete tuttavad?
Ei, isiklikult mitte. Imetlen tema kodanikuausust, tolerantsi ja laia silmaringi, nii akadeemilist kui elutarkust. Ma ei mäleta ühtki korda, kui tema jutu peale oleks tekkinud tõrge. Väga kahju, et ma teda isiklikult ei tunne.
Olen alati tundnud suurt huvi autobiograafiliste teoste vastu. On olnud riigimehi, kes mulle sügava mulje jätnud – üks neist kindlasti Tõnisson. Olen püüdnud tema kohta ja tema seisukohti võimalikult palju lugeda.
Laulva revolutsiooni vältel elasin üle suure ja pimeda vaimustuse tolleaegsete markantsete poliitikute suhtes. Alles hiljem olen hakanud analüüsima ja võrdlema. Ja leidnud nende isikute tegevuses inetuid laike, mis minu aadetega kokku ei lähe, aga – see on meie ajalugu.
Minu jaoks tuli praegune Eesti Vabariik 10–15 aastat liiga hilja.
Miks?
Kuigi poliitika on mind alati äärmiselt huvitanud, pidasin end liiga vanaks ja häbenesin ennast lülitada ükskõik kui väiksel määral poliitikasse, sest ma olin olnud kompartei liige.
Selle asjaolu tõttu ei ole mul õigust teisi praegu üles kutsuda ega mõne poliitilise voolu eesotsas olla.
Mida te oma elus veel kahetsete?
Ma ei tahaks sellest avalikult rääkida. Ma olen igasuguse intiimse enesepaljastamise vastane. Ma mõistan täielikult hukka need, kes paljastavad oma intiimsust või seksuaalsust, kes räägivad oma suurest armastusest abikaasa või elukaaslase vastu jne.
Naised, kes end niipalju paljastavad, muutuvad üsna kiiresti läbiloetud raamatuks, mille lehekülgedel on mustade näppude määrdunud jäljed.
Kuulge, te olete liiga vanamoodne.
Jah, ma olen konservatiivne isiklikes suhetes. Väga konservatiivne.
Ema muhulane, isa hiidlane, ise kadakapealne, ütleb Mägi oma päritolu kohta. Ta on sündinud Kuivastu mõisas, kus ta vanaisa mõisarentnik oli, ja veetnud põhilise osa lapsepõlvest Raplamaal, kuhu vanemad hiljem talu ostsid. Mägil on kaks venda, üks neist tuntud aiandusinimene, kes ise aretanud mitmeid lilli. Peale kõige muu ka Monika-nimelise tumelilla topeltsireli – see, tume ja üsna tugevalõhnaline, sobib vist Mägi loomusega ekstra hästi.
Kaks aastat tagasi leseks jäänud tippadvokaat elab oma tütre perega. “Ma ei ole karm ema olnud ja veel vähem olen ma karm vanaema – kardan, et olen hellitamisega lapselapsed ära rikkunud,” tunnistab Mägi.
Kodustest asjadest rääkides muutub ta täiesti teiseks inimeseks. “Vanaema õunapuu otsas,” annab hiljem kiire määratluse fotograaf Pajula. Mägis pole ühtäkki jälgegi kompromissitust võitlejast – ühiskonnateemade käsitlemise tulisus muundub hoopis muhedaks, kohati tugevalt eneseirooniliseks enesetutvustuseks.
Mägi ammune kirg vana portselani vastu on laialt tuntud. Ta jumaldab portselannõusid ja on aastaid olnud antikvariaatide püsikunde. Oma kollektsiooni ta “väärikaks” nimetama ei nõustu, kuid täpsustab, et ““Kapsapea” Pliuhkami katkiseid pangesid ja katlaid küll ei ostaks”.
Viimastel aastatel on ta oma portselanikirge küll mõnevõrra talitsenud. “See aeg, mis mulle veel elada antud, on nii lühike, et pole mõtet pingutada. Mu järeltulijad ei jaga kahjuks mu vanade nõude vaimustust.”
Jääb paratamatult kõrvu, kui Mägi vihjab juba mitmendat korda intervjuu jooksul igavikuteemadele. Millest sellised morbiidsed väljendid? “Ma ei ole väga hea tervisega,” vastab tippadvokaat napilt ja keerab jutu hoopis mujale.
Tunnistab, et on valdkondi, kus karmil Mägil saab naha kergesti üle kõrvade tõmmata. “Kohtusaalis vast mitte, aga üldiselt olen aldis heale sõnale ja sõbralikule käsitlemisele, muutun pehmeks ja laenuküsija saab jälle raha. Vahel tean juba andmise hetkel, et ma raha kunagi tagasi ei saa, aga vahel siiralt loodan. Kui ma siis teinekord end sunnin ja kõik need laenu tagasiküsimisega seotud psüühilised barjäärid ületan, siis võlguolija vastab naeratades, et ei saa tagasi maksta või on unustanud. Ja kellel siis häbi on – minul muidugi.”
Looduses valitseb tasakaal? “Ilmselt küll,” nõustub Mägi naerdes. “Et kohtusaali mõningane printsipiaalsus ja selge pilk on kuskilt midagi tagasi teinud ja mind mõnikord päris nännuks muutnud.”
