Anarhist pooldab kõike, mis on loomulik ja hea
Peaaegu 600-leheküljeline tihedas kirjas “Anarhistid” võtab teema kokku kronoloogiliselt järjestatud ja avaralt lahti kirjutatud märksõnade kaupa.
Anarhia on riikluse ja poliitilise võimu eitamine. Anarhia alus on üksikisiku vabadus. Anarhia on praktika, anarhism on teooria, anarhia pooldamine.
Tõnu Trubetsky, anarhistlikus ühiskonnas on kõik võrdsed, kõigil on nende tegelike vajaduste kohaselt. Aga sellist ühiskonda püüdsid luua ka bolševikud
Bolševikel oli see demagoogia, ega nad tegelikult ei püüdnud seda. Vähemalt tegutsesid nad ise sellele vastu. Nõukogude Liidus ei olnud mingit nõukogude võimu, seal oli ühe inimese, konkreetselt Stalini võim. See oli isevalitsus, monarhia või diktatuur.
Nii ei olnud seal ka sotsialismi. Sotsialism eeldab ühiskondlikku omandit, aga seda seal ei olnud, oli justkui Stalini eraomand. Või siis oli riigikapitalism. See ei olnud sotsialism selles mõttes, mida sotsialism tegelikult tähendab.
##Kas ajaloo vältel on kuskil õnnestunud luua anarhistlik ühiskond?
Jaa, mõnikord on. Piraatidel oli Madagaskaril Libertatia – põhimõtteliselt anarhia. Mahno loodud ühiskond Ukrainas oli ka anarhia. Bolševikud vallutasid selle sõjaliselt ära, muidu oleks see toiminud küll.
Riik kui selline võib mõnes mõttes üksikisikut ahistada, aga samas tagab ka teatud hüved. Kui röövel tahab mu korterisse sisse murda, kutsun Eesti Vabariigis appi politsei. Kes kutsuda appi anarhistlikus ühiskonnas, kus puuduvad maksud ja neil põhinev korrakaitsesüsteem?
Kuritegevuse põhjuseks on tavaliselt raha. Aga anarhistid kujutavad anarhiat ette ilma rahata – nii ei ole ka mõtet korterisse sisse murda.
Ainelised väärtused on ju endiselt olemas?
Jah, aga puudub eraomandus. Eraomandus puudub seetõttu, et puuduvad seadused. Kui ei ole seadusi, siis ei ole ka mingisugust omandit.
Kõik on kõigi oma?
Jah, aga Anarhias on selline loomulik õigus. See, et elad mingis majas, ei ole seadusega reguleeritud, vaid teised peavad seda loomulikuks, et sa seal majas elad. Kellelgi ei tule pähe seda vaidlustada.
Näiteks oli nii Mahno vabal maal Ukrainas. Kui Mahno mingi küla või linna vabastas, hävitas ta kohe kõik omandit puudutavad dokumendid. Igasugusel omandusel oli juriidiliselt kriips peal. See toimis väga hästi, inimesed olid rahul. Neile meeldis see palju rohkem, kui vene valgekaartlaste või bolševike võim. Ukraina talurahvas armastas Mahnod, pooldas teda. Mahno ei võtnud endale poliitilist võimu. Ta ei valitsenud, vaid justkui vaatas, et keegi teine ei valitseks.
Kui puudub riiklik kontroll, kuidas väldib anarhia tugevama rusika õigust, hoiab ühiskonda toimimas?
Kujutame ette kõrgtehnoloogilist ühiskonda – arvutid, pilvelõhkujad. Anarhist arvab, et inimesi ei ole tarvis poliitiliselt valitseda, et see kõik toimiks. See toimib ka ilma ülevaltpoolt tuleva surveta. Tegevusi, mida inimesed teevad, on neil põhjust teha ka ilma poliitilise jõuta. Ja ka ilma rahata.
On olemas teooria nagu anarhokapitalism, mida kõik anarhistid ei toeta. Seal ei ole kapitalismi hävitatud, see on olemas – aga ei ole riiki, makse. Päris anarhias raha ei ole. Inimesed teevad mingeid asju, kuna neile meeldib seda teha. Töö on ära kaotatud, tööd enam ei ole.
On inimesi, kellele meeldib näiteks luuaga tänavat pühkida?
Jah. Aga põhjus, miks neile meeldib luuaga tänavat pühkida, on sama, miks meeldib tuba koristada. Tegelikult ei taha tuba koristada, vaid seda, et tuba oleks korras. Siis koristadki, ilma et keegi sunniks või maksaks selle eest raha.
See on “otsene tegevus”, mis peaks tööd asendama. See tähendabki, et teed suvaliselt mingit asja. Kuna tahad seda teha, kuna meeldib seda teha. Meeldib arvuteid ehitada, mida iganes
Või meeldib teisi inimesi maha kõmmutada? Maniakke on igas ühiskonnas.
Nojah, aga eriti on neid kapitalistlikus ühiskonnas! Anarhistid ei arva, et kaoksid inimestevahelised konfliktid. Anarhistliku teooria järgi on kõige hullem asi, mida riikide eksisteerimine kaasa toob, sõjad. Eriti tänapäevased sõjad. Enam midagi hullemat ei saagi ette kujutada. Anarhias neid ei ole. See on midagi, mille pärast maksab anarhiat pooldada.
Kas anarhias jalutab mõrtsukas vabalt ringi? Puuduvad ju “seadused, kohtud ja vanglad”.
Tegelikult anarhias politsei funktsiooniga analoogne korrakaitse ei puudu. Aga see on altpoolt tulev, inimeste endi moodustatud, inimeste endi nõusolekul põhinev. Näide ongi tuua Mahno ühiskonnast, kus olid nõukogud. Seal oli tõeline nõukogude võim. Nõukogu kongressil otsustati, et Mahno sõjavägi on see, kes kaitseb.
Sõjavägi siiski peab olema?
See on altpoolt tulev, vabatahtlik sõjavägi. Oli näiteks nii, et ema ütles pojale: “Mis sa siin kodus passid, läheksid parem Mahno sõjaväkke, oleks sust vähemalt midagi kasu.” See on ettekujutamatu tavalise, riikliku sõjaväe puhul, et ema ajab oma lapsi sinna.
Külas panevad külamehed ise enda kaitseks kokku salga, mis valvab korda. Selles mõttes täidab see politsei funktsiooni.
Ühesõnaga, anarhia loodab inimeste tervele mõistusele?
Jah. Ja see ongi põhjus, miks anarhiat ei ole – inimeste mõistus ei ole terve.
Jõuame sinna välja, et see on ideaal, utoopia, mille poole on kena püüelda, aga mida tänapäeval reaalselt rakendada on sisuliselt võimatu.
Seda on niimoodi siin ja praegu, jah, üsna võimatu rakendada. Aga jällegi, kui ühiskond seda mingil hetkel tahab, siis see oleks võimalik.
Anarhism tegeleb rohkem lammutamisega, kui üles ehitamisega. Anarhist teab paremini, mis on halb ja mis tuleb kaotada. Kui kaotada halvad asjad ära, jäävad järele head asjad. Aga see halb, mida anarhistid tahavad ära kaotada, on tõepoolest halb: vägivald, sõda, nälg, viletsus. Mida asemele pakkuda, see polegi enam anarhistide asi, see on inimeste enda asi. Siis on vabadus, inimesed ise teavad, mida teevad. Siis ei ole enam poliitikat, siis on muud mured.
Kui raha ei ole, kuidas siis kaupade liiklemine toimub? Lähen poodi, esitan oma töö viljad ja saan vastu kellegi teise töö viljad?
Tegelikult on nii, et lähed poodi ja võtad, mida tahad. Aga ei olegi vaja väga palju võtta, ega ei jõua ju lõpmatuseni süüa. Omamine on ka nagu koormus. Inimesel pole rohkem vaja, kui tal tegelikult vaja on.
See siis eeldabki, et on olemas inimesi, kellele pakub lõbu kõigile näiteks saiu valmistada.
Jah. Mingi aja.
See on nagu Totu Päikeselinnas.
On! See on väga hea anarhiaõpik. Võib-olla isegi parem kui see...
Mis on anarhia vastand? Igasugune riiklus või mingi kindel riiklus eriti?
Anarhia vastand on eriti karm riik, nagu natsi-Saksamaa või Stalini Nõukogude Liit.
Kas praegune Eesti ühiskond on rohkem anarhistlik või liigub teise äärmuse suunas?
On erinevaid tunnuseid. Kui lähtuda valitsusest, siis see ei ole anarhisti seisukohast väga halb. Seadused on, võrreldes teiste riikidega, üsna vabad. Ei ole midagi hullu.
Tegelikult on inimeste endi meeleolud hästi antianarhistlikud. Mõnikord tundub Eestis, et enamus inimesi on antisemiidid ja rassistid, tahaks natsi-Saksamaad ja et Hitler oleks võimul – et siis oleks hea.
Samas peaks vist alustama muutusi iseendast, omaalgatusest.
Ja-jah, ega anarhia ei saa muudmoodi toimida, kui inimesed peavad seda ise tahtma.
Kas anarhia on kosmopoliitne nähtus? Või on näiteks eestlaste ja venelaste anarhial vahe?
Ei ole vahet, sest anarhistid ei eelista üht rahvust teisele. Aga kui suurem riik vallutab teise, väiksema riigi ära, siis anarhistid on ikka õigluse poolt. Ka rahvusliku vabadusvõitluse poolt. Näiteks tänapäeval toetavad anarhistid šotlasi, et Šoti saaks Briti impeeriumi alt vabaks. Soome anarhistid kirjutasid nõukogude ajal seintele “Eesti vabaks!” Ei tohi olla šovinismi. Anarhistid on eriti šovinismi vastu.
Praktilises elus suhtuvad anarhistid rahvuskultuuri väga hästi. Näiteks vanaaegsed laulud, vanaaegne arhitektuur – see mis teebki rahvusest rahvuse. Nad ei taha rahvuskultuuri ära kaotada. Nad on selle vastu, kui üks rahvas proovib teist lämmatada, enda keelt peale suruda jne.
Kus lõpeb anarhism ja algab huligaansus? Kui punkar kuseb vastu majaseina, kas see on anarhism või huligaansus?
Anarhistid ei tegele sellega. Inimesed tegelikult ei tahagi nii väga vastu seina kusta. Need, kes tahavad, kusevad ka kapitalismi ajal vastu seina. Ei ole niimoodi, et inimesed tahaksid üksteist peksta ja tappa, kui see oleks seadusega lubatud. Ega ainult seadus ei takista neil seda tegemast. Mulle isiklikult ei meeldi halb, inetu käitumine.
Aga paljud noored punkarid näevad selles just nimelt mässu.
Kui nad niisama ei laamenda, vaid näevad halvas käitumises, destruktiivses tegevuses anarhistlikku protesti, siis – kuigi ma ei arva, et see protestivorm tõhus on –, võib neid anarhistideks pidada. Aga kui keegi lihtsalt laamendab, ilma et tal oleks poliitilisi või sotsiaalseid vaateid, siis see ei puutu üldse anarhismi.
Mulle osaliselt ei meeldi tänapäeva punk, mõnikord see destruktiivne käitumine. See ei ole enamikel juhtudel mingi põhjusega, vaid suvaline. Hmh! Mingi suvaline joomine ja laamendamine mulle absoluutselt ei meeldi.
Oletame, et punkkontserdilt koju minev napsitanud punkar näeb kaupluseakent, võtab kivi ja viskab akna puruks.
Ma arvan, sõltumata sellest, kas ta mõtleb, et see on anarhistlik tegu või et on tore lõhkuda – see on huligaansus.
Kui praktilisest elust näiteid tuua, siis tänapäeval võivad anarhistid täiesti teadlikult mingi firma ära laastata, aknad sisse peksta – kui see firma teeb anarhistide seisukohast midagi halba. Näiteks McDonaldsi aknaid on sisse pekstud, kuna nad hävitavad vihmametsi. Ma ei tea, kas akende sissepeksmine on kõige tõhusam lahendus, aga tihti pole midagi paremat välja pakkuda.
Ma ei mõista tänavarahutusi hukka, kui need on põhjendatud, kui inimesed väljendavad mingil põhjusel oma protesti. Mõnikord ma ei näe mingit muud võimalust, kuidas nad saaksid seda väljendada. Samas ma ise ei viitsiks tänavarahutustes osaleda.
Aga kui kamp punkareid tülitab bussipeatuses vanakest?
See on halb, anarhistide seisukohast ka. Anarhia ei ole see, kui kõik peksavad ja laamendavad. Anarhias ei peaks sellist asja olema. Peaks olema nii, nagu inimestele meeldib.
Mõnikord kasutatakse sõna “anarhia” valesti, mõeldakse laamendamist. Aga tegelikult on see sõna valesti, ülekantud tähenduses kasutamine.
Kas Vennaskond on tänaseni anarhistlikult meelestatud?
Ikka, jah.
Aga “musta lipu valgust” ei ole enam aastaid, nüüd on sovetinostalgia ja lemberomantika, Arvi Siig... Mis on Siial pistmist anarhismiga?
Mingid kohad Siia luules on üsna kattuvad. Vennaskonnal ongi nii, et osad lood on otseselt anarhistlikud, nende sõnades on anarhistlikku ideoloogiat. Aga on ka selliseid laule, mis on lihtsalt ilusad, mida lihtsalt meeldib mängida. Neist siiski võivad paljud olla mingil määral anarhismiga seotud. Mingeid selliseid kohti on paljudes lauludes.
Kui palju sa ise tõsiselt anarhist oled?
Ma tegelikult pooldan anarhiat. Aga siin ja praegu ma ei proovi hakata seda ellu viima. Ma ei arva, et see õnnestuks.
Miks maksab olla anarhist, on selle head põhimõtted. Loomade kaitse, looduse kaitse... Mis on loomulik ja hea, seda pooldad. Feminism on ka anarhismiga seotud. Seda probleemi Eestis ei ole, aga mingites maades 19. sajandil oli tõepoolest naiste ekspluateerimine. Anarhistid astusid naiste õiguste kaitseks välja.
Proovin anarhia põhimõtet sõnastada: loomupäraste õiguste eest seismine. Vabadus, võrdsus, vendlus.
Vabadus, võrdsus, vendlus on jah anarhisti loosung. Anarhist mõtleb seda sõna-sõnalt, otseses mõttes.
Miks valisid raamatu vormiks just märksõnade kronoloogilise esitamise, mitte näiteks filosoofilise traktaadi?
Ma ei püüa selle raamatuga anarhismi propageerida. Ma ei mõtlegi mingit konkreetset lugejaskonda. See on ajaloohuvilistele. Neile, keda huvitab.
Kas sa luuletusi ka kirjutad?
Praegu ei kirjuta. Viimase luuletuse kirjutasin üks paar aastat tagasi.
