Margus Laidre: Iga eestlane on välismaal diplomaat

Vastupidiselt välispoliitikas üldlevinud künismile usub järgmisest aastast Suurbritannias Eesti suursaadikuna tööle asuv Margus Laidre siiani, et ka väikeriikidel on maailmapoliitikas midagi ära teha. Eestil oleks aeg hakata rohkem suhtlema ka väljaspool Euroopat olevate riikidega ning loobuda kaotajamentaliteedist.

Laidre on taasiseseisvunud Eesti staažikamaid diplomaate. Lennart Meri poolt välisministeeriumi tööle kutsustud ajaloolane Laidre on tänaseks üks Eesti diplomaatia sümbolkujusid, kes on Eestit esindanud Saksamaal, Rootsis ja Püha Tooli juures.

— Te olete hariduselt ajaloolane, kuidas sattusite diplomaatilisele tööle?

Kõige õigem ongi vist öelda, et ma sattusin diplomaatilisele tööle. 1991. aasta alguses olin Rootsi instituudi stipendiaadina Stockholmis, kui ükskord helises telefon. Toru otsas oli Lennart Meri, kes tegi ettepaneku hakata juhtima Eesti informatsiooni-kontorit Stockholmis. Võtsin natuke mõtlemisaega ja otsustasin lõpuks pakkumise vastu võtta.

— Mis olid ettepaneku tagamaad, see ei saanud ju teile ometi päris ootamatult tulla?

Ma arvan, et tol hetkel Lennart Meriga väga tihedalt seotud Jüri Luik, Tiit Pruuli ja ehk veel mõned inimesed teadsid mind Tartu ajast kui Rootsi ajaloo andunud entusiasti ja inimest, kes oskas selleks ajaks ka rootsi keelt. Ju nad siis mõtlesid, et see võiks olla Eestile kasulik muuski tähenduses.

— Teil ei võtnud otsustamine ilmselt palju aega?

Võttis küll, vastupidiselt sellele, mida võiks arvata. Me kõik tahame vahel plaane teha ja minu silme ees oli sel hetkel ajaloolase karjäär. Ma olin Stockholmis selleks, et koguda doktoritöö jaoks materjali teemal, millega olin juba tegelenud päris pikka aega. Olin sattunud Rootsi riigiarhiivis sõna otseses mõttes kullaaugu keskele ja mulle meeldis väga seal mütata. Samal ajal tundus mulle amet Eesti informatsioonikontoris millegi ebamäärase ja isegi ebakindlana. Mõtlesin, et seal töötamine oleks tähendanud pausi minu ajaloolasekarjääris. Valik polnud nii lihtne, nagu esmalt paistab, ehk Hando Runneli sõnadega: “Tahtmine taevariik, aga saamine riigipiir.” Teisalt kätkes see pakkumine endas unikaalset võimalust teha Eesti heaks midagi, millest varem võis üksnes unistada.

— Mis oli selles ametis kõige raskem? Mis oli esimene suur muudatus elus, millega oli raske harjuda?

Muutus oli suur, aga seda seletada on isegi veel keerulisem. Samal ajal oli mulle tehtud ka pakkumine töötada üks kuu külalislektorina Toronto ülikoolis. See tundus samuti väga ahvatlev. Oli ju ikkagi 1991. aasta. Ajalist perspektiivi ei saa unustada. Siis tundus see väga põnev. Seetõttu oligi minu vastus Lennart Merile: ma ei saa sellele kohale asuda kohe, vaid tahaksin ära käia ka Torontos. Ja kuigi see Merile ehk kohe hästi ei meeldinud, leppisime me siis kokku. Kui ma Torontost tagasi jõudsin, juhatas informatsioonikontorit juba hoopis üks teine ajaloolane – Aadu Must. Jätkasin veel mõnda aega ajaloolasena ning alles pool aastat hiljem asusin mina kontorit juhtima. Ajastus oli suurepärane, sest vähem kui kaks kuud hiljem oli Eesti jälle riik. Sellel tööl puutusin ma ka esimest korda kokku arvutiga, mis tänapäeval on muutunud lausa enesestmõistetavaks. See oli minu jaoks väga suur uus algus. Praegu on arvutid juba nii asendamatud, et kui välisministeeriumis võrk maha läheb, siis hakkavad helisema telefonid ja inimesed küsivad, kas nüüd lähme kohvi jooma või suppi sööma, sest ilma arvutita ei oska keegi midagi pihta hakata.

— Diplomaadil ilmselt peakski olema head ajalooteadmised. Kui palju on ajaloo tundmine teid töös aidanud?

Ei saa soovida, et kõik diplomaadid oleksid ajaloolased. Nagu kindlasti ei ole otsatarbekas, et kõik diplomaadid oleksid juristid või majandusteadlased. Diplomaatia on ehk vaimne kümnevõistlus. Sa võid rääkida veatult hiina keelt, aga kui ülejäänud aladel ei saa punkti kirja, siis on lõpptulemus null. Keel on ainult üks hädapärane vahend, mis hõlbustab diplomaadi tööd, aga kui tal pole midagi öelda, siis ei aita ka hiina keele oskus. Mulle on tulnud maailmas toimuvate protsesside mõistmisel kasuks stuudium Tartu ülikoolis.

— Kurikuulus Niccolo Macchiavelli ütles keskajal, et saadik saab olla edukas vaid siis, kui tema taga seisavad relvad, raha ja resoluutne valitsus. Vastasel juhul on diplomaatiaga raske tegelda. Te olete kasutanud sama tsitaati ühes oma kirjutises, öeldes, et Macchiavelli seisukohad kehtivad siiani. Nii küüniline väide peaks ju välistama väikeriikide jaoks igasuguse võimaluse asjades kaasa rääkida?

Minu jaoks oli väga üllatav leida, et diplomaatia on sajandite vältel kummastavalt vähe muutunud. Hoolimata sellest, et diplomaadiks olemine kuulub elukutsete hulka, kus tuleb üritada käia ühiskondlikust arengust natuke ees. Näha rohkem tulevikku ja püüda seda ennustada, kuigi suhtun ennustatavusse üsna skeptiliselt. Macchiavellile on minu arust ajaloos põhjendamatult liiga tehtud. Ta on muudetud despotismi suuvoodriks ja küünilise välispoliitika musterkujuks, kuid ta ei jutlustanud neid asju. Ta lihtsalt selgitas, kuidas tollane ühiskond toimis. Me teeme tänapäeval palju ilusaid sõnu, kuid avastame ümberringi toimuvat vaadates, et Macchiavelli põhimõtteid kasutatakse endiselt. Ma arvan, et ükski diplomaat ei suuda kunagi midagi üksinda ära teha, kui tal pole sidet ja toetust oma valitsuselt. Tänapäeva mõistes ei pea see tähendama tingimata relvi.

— Mida te siis toetuse all silmas peate?

Kuigi vahemaad on varasema ajaga võrreldes kokku kuivanud, kehtib endiselt läbi sajandite diplomaate kummitanud hirm saada äraunustatud. Miski ei asenda silmsidet ja otsekontakte rahvuskaaslastega. Väga kerge on pugeda tehnika taha ja suhelda meili, telefoni või SMS-i teel. Keegi ei näe meie näoilmet ega emotsioone ja see tagab teatava anonüümsuse. Ent kui anonüümsus kestab liiga kaua, siis kaob ka inimestevaheline side. Aga seda oleks vaja, et tunda ja teada, kas liigutakse õiges suunas.

— Diplomaatilises suhtluses tuleb ilmselt ennast pidevalt jälgida, valida sõnu. Kui palju teie seda teete? Kuivõrd jälgite kõrvalt ennast, kuivõrd teisi ja kui keeruline see on?

Sel teemal on kirjutatud hulk raamatuid, aga mina pole neist ühtegi lugenud ja arvan, et neid ei maksaks ka liiga üle tähtsustada. Aga loomulikult võib inimeste kehakeel ja kõnemaneer üht-teist näidata. Ei maksaks siiski teha diplomaadi ametit ka liiga keeruliseks. See on tegelikult lihtsalt üks amet muude seas, kus on sajandeid kehtinud oma reeglid. Alati ei pea rääkima kõike, kuid diplomaat ei tohi kunagi valetada.

— See on ideaalis nii, aga tegelikult ju ei toimi alati?

Ajaloost leiab muidugi vastupidiseid näiteid. Aga kas pole nii, et elus tuleb ideaal seada normist kõrgemaks, see peab olema mõistlikult lähedal, ent kättesaamatu.

— Teie lapsepõlvest. Olite koolis usin õpilane?

Käisin Tartu 2. keskkoolis (praegune Miina Härma gümnaasium), mis asus kõigest paarsada meetrit kodust eemal. Peatselt vahetasin siiski kooli ja hakkasin õppima praeguses Mart Reiniku gümnaasiumis. Koolivahetus tuli osalt tervislikel põhjustel, ja teiseks – et mitte luisata – pean tunnistama, et olin kooliajal ka natuke lohe.

Teisalt oli igapäevases suhtlemises õpetajaga tekkinud eelarvamusi. See tähendas, et kui väga ma ka pingutasin, tundsin mõne õpetaja puhul, et tulemus oli alati ühesugune ega vii surnud punktist edasi. Seetõttu tuli koolivahetus mulle igati kasuks.

— Meenub teile kooliajast mõni eriti ere seik?

Halbu asju ei taha meenutada, aga läbi elu on mind pannud väga ägedalt reageerima ebaõiglus. Seega meenub mulle kooli-ajast lugu, kuidas ma sain direktori käskkirja, mis oli tollal päris hirmutav karistus. See oli 6. klassis ja käskkiri oli selle eest, et ma olevat sisenenud koolimajja akna kaudu. Nimelt oli ühe esimese korruse klassiakna kaudu väga lihtne kooli sisse saada. Samas klassis oli ka klaver. Käisime ühe sõbraga kooliõuel mängimas ja millegipärast ronis tema julgemana sealt sisse ja hakkas klaverit klimberdama. Mina olin siis üsna arg poiss ega julgenud talle järele minna. Klaverihelid meelitasid ligi ligiduses elava katlakütja, kes nabis sõbra kinni. Mina pistsin plehku ja katlakütja ei tundnud mind eemalt ära ka. Igatahes korraldati klassis suur ülekuulamine ja õpetajad tahtsid vägisi seda kuritööd ühele kolmandale klassikaaslasele kaela määrida. Seepeale tunnistasin üles. Sain käskkirja lõpuks ikkagi aknast sisseronimise eest, mida ma polnud teinud. Ja see on jäänud väikse ebaõigluse nõelana mulle hinge torkima.

— Vaevalt leidub kedagi, kes tunnistab, et ebaõiglus talle hirmsasti meeldib. Samas tuleb välispoliitilistes asjaajamistes ebaõiglust üsna sageli ette: keegi jääb millestki ilma, keegi peab ebaõiglasi järeleandmisi tegema. See peaks teie töö vist üsna raskeks muutma?

Need on pisut erinevad asjad. Kahtlemata võib nii näida – ja vahel nii ongi –, aga sellega ei pea leppima. Kindlasti ei nõustu ma siit läbi kumava mõttega, et väikse riigina oleksid meie võimalused justkui piiratud. Loomulikult pole Eestil tuumarelva ja see ei saakski olla meie välispoliitika argument. Ärgem unustagem, et Eesti on ikkagi Euroopa Liidu, NATO ja ÜRO liige. Seisukoht, et me oleme nii väetid ja väiksed, et meist ei sõltu mitte midagi, meenutab mulle omaaegset tudenginalja, kui esmakursuslastelt küsiti rebaseks löömisel: mis on maailma kõige sõltumatum riik? Vastus oli: Mongoolia, sest temast ei sõltunud mitte midagi. Täna-päeval ei kehti see ei Mongoolia, ammugi siis Eesti kohta. Meil on öelda rahvusvahelises elus oma sõna.

— Rääkisime ennist miimikast ja kehakeelest diplomaatilises suhtluses. Kui te koju lähete, kas siis pole raske end ümber häälestada? Et ühtäkki võib ennast täiesti vabalt tunda?

On aeg diplomaadi amet demüstifitseerida. Tegemist pole teatriga, kus pärast etendust võtad grimmi maha ja kostüümi seljast. Diplomaatia üks osa toimub tõesti kõigile nähtavalt laval, samas on olemas ka suflöör kusagil lava all ja hulk tegelasi, kes ootavad eesriide taga järge. Sellest hoolimata ei pea diplomaat olema näitleja, kes ei saa koduski lahti harjumuspärasest rollitäitmisest. Diplomaadi peamisi tööriistu on sõna, kuid me ei teadvusta sõnade tähendust ja mõju kaugelti alati. Seda kas või netikommentaaride näitel. Sõna jõud on väga suur, sõnaga saab teha palju head, aga sama palju ka kurja. Seetõttu tasub ka väljaspool diplomaatilist suhtlust alati mõelda, mida ja kuidas öelda ja vahel ütlemata jätta.

— Kas ülikond ja lips teile vahel koormavaks ei muutu? Või vahetate need tööpäeva lõppedes kohe millegi mugavama vastu?

Ülikond ja lips pole minu jaoks kunagi koormavad olnud. Kodus ma lipsuga mõistagi ei käi. Kuid ma esindan seisukohta, et töötades diplomaadina välismaal esindan ma Eesti riiki igal ajal. Seetõttu olen kindlalt vastu hoiakutele, et pärast kella viit muutub diplomaatilise korpuse töötaja võõras riigis tavakodanikuks ja võib teha, mis tahab. Meie võõrustajad teistes riikides käsitavad meid kõiki – nii saadikuid kui ka saatkonna autojuhte – selle riigi esindajatena. Ja seda ei tohi kunagi unustada.

— Kui tihti olete kokku puutunud inimestega, kes ei tea, kus asub Eesti?

Sellist olukorda pole ette tulnud. Aga ma olen sageli öelnud, et kuna eestlasi on maailmas nii vähe, siis pole eestlaseks olemine pelgalt kuulumine ühte rahvusesse, vaid see on elukutse. Selles tähenduses oleme kõik diplomaadid, eriti neis paikades, kus eestlasi nähakse harva. Seda tasub võõrale maale jalajälgi jättes alati meeles pidada.

— Tüüpküsimus, mida eestlased põhjala piirkonnast väljudes ikka veel kuulevad, on: kus asub Eesti? Kas vastamiseks on ka mõni lihtsam viis kui aastatepikkune diplomaatia ja hea lobi?

Kui tahame ennast näiteks Itaalias tuttavaks teha, siis tuleb neid lihtsalt jalgpallis võita. Ja enamik itaallasi teab kohe, kus asub Eesti ja mis koht see on.

— Pole see nii lihtne midagi, kõlab hoopis veelgi võimatumana…

…võtan teil kohe sõnast kinni. Minu arust on see üks tänase Eesti hädasid, et ei usuta oma võimetesse. Arvatakse, et oleme liiga väiksed, meil pole ressursse ja meist ei sõltu midagi. Ma näen sellist suhtumist vahel ka Eesti jalgpallikoondises. Me ei lähegi üritama, vaid oleme juba avavilest alates kaotanud, kuna teame, et vastane on meist tugevam. Samas võib tugeva vastasega mängimine mõnda teist riiki just motiveerida. Eesti puhul avaldub see fenomen vaid Venemaaga mängides. Aga sama suhtumine võiks kehtida ka laiemalt. Suurim väljakutse võikski ju olla, et tahetakse võita endast tugevamat. Usust omaenda jõusse ja võimekusse ripub ka Eesti tulevik.

— Te olete öelnud, et Eestil peaks olema oma arvamus ka Aafrikas toimuva kohta, hoolimata sellest, et meil pole seal ühtegi saatkonda. Samas on kogu sealse segadiku põhjustanud eurooplastest koloniseerijad, kes kohaliku ühiskonnakorralduse mõnesaja aasta eest uppi keerasid. Mis meil siin arvata? Arvamine, arusaamine peaks algama endistest koloniseerijatest.

See on üks Euroopa ajaloo raskeid pärandeid, et oma kultuur ja eluviis on peale surutud maades, kus elule vaadatakse hoopis teisiti. “Teisiti” ei tähenda “valesti”. Nii kummaline kui see ka ei tundu, on Eestil võimalik selles olukorras midagi ära teha. Meie võimalus seisneb selles, et meil puudub koloniaalminevik. Meil ei ole nende riikidega kitkuda ühtegi ajaloolist kana. Ja seetõttu kuulatakse ehk meie häält ka rohkem. Kuigi Euroopas öeldakse, et nende riikidega on vaja pidada dialoogi, peetakse enamasti siiski monoloogi.

— Kas Eesti diplomaatias on koolkondade või põlvkondade vahe? Milles see avaldub?

Vahe on kas või puht bioloogiline, sest ühed jäävad järjest vanemaks ja teised muutuvad üha nooremaks. Tõsisemalt rääkides on üks erinevus see, et tänapäeva diplomaatia nõuab üha suuremat spetsialiseerumist. Teiselt poolt tuleb tegelda väga suurte ja üldistavate küsimustega. Dilemma seisneb selles, et noored diplomaadid on sunnitud tegelema järjest rohkem kitsaste üksikprobleemidega, kuid peavad sealjuures suutma hoomata ülpilti. Kui ma näen seda tohutut infotulva, mis iga päev maailmast välisministeeriumisse sisse tulvab, siis tajun selles võimalikku ohtu – üldpilt võib kaotsi minna.

— Palju räägitakse uute välissaatkondade loomisest. Kas teie hinnangul on Eestil vaja laiemat välisesindatust?

Uued saatkonnad peavad vastama meie vajadusele ja võimalustele. Kuid keskendumine vaid Euroopale võib meile üsna varsti kätte maksta. Tugevdada tuleks kohalolekut väljaspool Euroopat. Loomulikult tuleb inimestele ka selgeks teha, miks on seda vaja. Ka paljud meie ärimehed on ettevaatlikud ega lähe kergelt põhjalast välja. Sest kaugemad maad on tundmatud ja tekitavad umbusku. Saatkonnad oleksid üks samm äritegevuse julgustamiseks. Ärimehel olekski ju hullumeelsus minna Hiinasse ja loota ajada seal äri samamoodi kui siin. See ei toimi. Nii võib avastada, et äri läheb pankrotti või keegi on petta saanud. Vahest aga tasub lihtsalt kohalikke olusid tunda, sest meie jaoks pettusena tunduv võib olla sealne kultuurinorm. Äri tähendus on erinev.

— Kas näete praegu mõnda riiki, millega me peaks eriti suhteid arendama?

Minu ammune seisukoht on, et Eestil oleks tulnud piltlikult öeldes juba eile avada saatkond Indias. Kipume nägema vaid Hiina majanduspotentsiaali, kuid India on samuti tohutult dünaamiline riik, mis pakub samu võimalusi. Mine tea, kas 15 aasta pärast on esikohal India või Hiina. Ei maksa mõelda, et meie ettevõtted on nii väiksed, et pole mõtet suurtele turgudele pürgida. Kui me suudame näiteks müüa sajale miljonile indialasele mõne toote hinnaga 25 krooni tükk, siis edasine ei vaja vist kommenteerimist.

— Kas olete püüdnud kunagi kõrvutada tööd Rootsis, Püha Tooli juures ja Saksamaal? On see üldse võimalik? Kus on teil olnud kõige raskem?

Need on väga erinevad kogemused, mida on raske ühele kaalule panna. Suur vahe on selles, et Rootsi on Euroopa mastaabis ikkagi väike riik. Ja olla diplomaat väiksemal maal, pealegi meie vahetus naaberriigis, tähendab midagi hoopis muud kui esindada Eestit suures riigis. Rootsis töötades kohtusin peaminister Carl Bildtiga mõnikord toidupoes ja puhusime järjekorras paar sõna juttu. Tõsi – ma ei saa öelda, et me oleksime seal suurt poliitikat arutanud. Tahan öelda, et väiksemas riigis on ka Eesti diplomaadil võimalik pääseda asukohamaa võimukoridoride intiimsematesse soppidessse.

Saksamaal on see võimatu. Seega tuleb leida teised teed ja võimalused. Üldisemas plaanis tähendab pikka aega kodumaast eemal töötamine parajat psühholoogilst pinget, millele ei pea vastu mitte kõik. Igale poole, kus oleme pikemalt viibinud, jätame tükikese endast alatiseks maha.

Vahel olen mõelnud, kui väikesteks osadeks saab ühe inimese niiviisi hakkida, sest raske on lahkuda juba tuttavaks saanud paikadest ja armsaks muutunud inimestest. Aga võib-olla on hoopis nii, et kui selline hetk saabub, siis ongi paras aeg edasiliikumiseks. Samas saame alati midagi ka endaga kaasa. Andmises ja saamises peitubki minu arvates diplomaatia suuremaid võlusid.

— Kes on teie diplomaatiline eeskuju?

Mul ei ole iidoleid selles mõttes, et tahaksin kedagi jäljendada. Kuid mulle on jätnud väga sügava mulje Lennart Meri, kes suutis panna ka maailma vägevaimad mehed oma juttu hiirvaikselt kuulama, ja Carl Bildt, kes on osanud olla niihästi oma maa patrioot kui ka maailmakodanik ühes isikus.

Margus Laidre

Sündinud:

18. septembril 1959 Tartus

Pere:

abielus, poeg Mikael (17)

Haridus

•• 1982 Tartu ülikool, ajalugu

•• 1988 Balti uuringute keskus, Stockholm

•• 1990 Rootsi instituudi stipendiaat Stockholmis

Karjäär

•• 1987 Tartu ülikooli lektor, ajalooteaduste kandidaat

•• 1991 Toronto ülikooli külalislektor

•• 1991 Eesti välisministeerium, Eesti informatsioonikontori juhataja Stockholmis

•• 1991 suursaadik Rootsis

•• 1995 Rootsi kuningliku sõjateaduste akadeemia välisliige

•• 1996 suursaadik Saksamaal

•• 1997 suursaadik Püha Tooli juures

•• 2000 üldajaloo doktor

•• 2000 välisministeeriumi SRÜ büroo juhataja

•• 2001 välisministeeriumi 3. poliitikaosakonna peadirektor