Enn Vetemaal on väga tavatu hariduskäik. “Olen olnud mitme pere koer ja saanud õige mitmesugust haridust. Kõigepealt õppisin TPI-s keemikuks. Mina oleksin tahtnud kohe minna konservatooriumi või isegi humanitaariasse, mis oleks olnud mulle lähedasem, aga arhitektist isa ütles: õpi ära üks amet, mis sulle leiba annab. Võrdlemisi õigesti ütles, sest praegune aeg on tolle ajaga lähedane.”

Ja kuna arhitekti elukutse sõjajärgse ehitamise-taastamise taustal huvi ei äratanud, küll aga huvitasid noort meest värvilised vedelikud, saigi valik langetatud. “Kui ma oleksin sattunud Tartusse teoreetilist laborikeemiat õppima, võib-olla oleks keemikuks jäänudki. Aga ma nägin, et siin taheti kedagi, kes vabrikutes inimestega asju ajaks. Mina aga ei oska eriti kedagi kamandada, me võime meestega koos õlut juua ja järgmisel päeval olen liiga sõber. Ühesõnaga, neljandal kursusel hakkasin mõtlema, et kehv insener ei taha ka läbi elu olla ja kuna ma olin nooruses natuke klaverimängu õppinud, proovisin konservatooriumi astuda.”

See õnnestus esimesel katsel. “Õppisin kompositsiooni Heino Elleri ja Anatoli Garšneki käe all. Mul läks võrdlemisi hästi, päris cum laude ei olnud, aga sinnapoole. Ent neljandal kursusel märkasin, nagu TPI-ski, et kas ma kõige parem just olen, minust natuke eespool olid ju sellised mehed nagu Pärt, Rääts ja Tamberg. Ja ega issand mind musikaalsusega hirmsal kombel õnnistanud ka ei ole, ma ei tea, kuidas kirjaniku-andega on, seda võib-olla ikka on natuke. Ega komponeerimiseks peagi hirmus musikaalne olema, näiteks T‰aikovskist, kelle pink siit aknast paistab, räägitakse, et ta polevat hästi viisi pidanud. See võib nüüd olla tühi jutt, aga võib ka mitte olla, üks asi on laulmine ja teine sisemine kuulmine. Mina pidin komponeerima rohkem intellekti, maitse ja mõistusega, umbes niisamuti nagu Eller on komponeerinud, võrreldes Saarega, kes kirjutas puhta musikaalsusega.”

Monumentaalne põnts

Neljandal kursusel valmis esimene lühiromaan “Monument”(1965).

“Sellega ma oma eluteele põntsu panin.” “Monumendi” tulek kirjandusse ei möödunud just märkamatult, tekitas kohapeal koguni skandaalihõngulise elevuse.

“Olin täiesti kindel, et seda ei avaldata kunagi. Vene ega terve sotsialismileeri kirjandus ei tundnud veel tegelast, kes oleks olnud parteiline karjerist. Kohutavaid haikalasid ja imperialistide käsilasi – neid oli küll olnud.”

“Monument” äratas Moskvas väga suurt tähelepanu ja pälvis parima rahvuskeelse romaani kategoorias üleliidulise romaanipreemia. “Sel ajal tähendas see võrdlemisi palju, preemia algatas metsiku tõlkejada, tervikuna tõlgiti seda vist 22 keelde. Pärast seda tehti mind siin kohapeal muidugi pühaks lehmaks, keda ei tohtinud eriti puutuda.”

Et “Monument” sai aga üldse ilmuda, on omaette värvikas lugu, omaette ime, milles heal ajastusel pole just kõrvaline roll. “Loomulikult ei lasknud tsensuur ehk GLAVLIT seda läbi. Läksin siis järgmisel hommikul – ma olin konsis võrdlemisi elurõõmus tudeng – Centrali õlut jooma ja järsku tuli minu lauda üks mees, natuke vines, ja ütles: väga kahju, aga ma pidin teid ära keelama, kuigi ma ei tahtnud. Ma vastasin: arvasingi, et nii läheb, võtame selle kurvastuse peale napsi. Hakkasimegi koos jooma, jõime natuke õlut ja asi läks kuidagi huvitavamaks. Mõne aja pärast läksime, konjak kaasas, tema juurde koju, saime suurteks sõpradeks ja siis ta ütles, et kurat, tema see mees ei ole, kes selle romaani ära keelab. Võtsime takso, oli mingi poeetiline aeg, lund sadas, tema läks Pärnu maanteele GLAVLIT-i, võttis oma templi ja enne veel kui Loomingu Raamatukogu toimetajad Otto Samma ja Lembe Hiedel oleksid ära läinud, jõudsime kohale ja mees lõi templi vajalikule kohale.”

Ent sel kirjandussündmusel olid noore helilooja õpingutele saatuslikud tagajärjed. “Ma lõpetasin küll konsi ilusasti viitega ära, aga pärast seda ei kirjutanud kolm või viis aastat mitte ühtegi nooti. Hakkasin kartma oma pedagooge, kes iga kord küsisid mu käest, millal tuleb mul kvartett ja millal sümfoonia, siis küsiti üha nukramalt, et ehk klaverisonaat ikka tuleb. Lõpuks küsis Eugen Kapp: võib-olla üks väike valsike tuleb?”

Valsikest ei tulnud

Vaatamata süümepiinadele heade õpetajate ees ja halbadele unenägudele, hakkas Enn Vetemaa tõsisemalt komponeerima alles kuuekümnendale eluaastale lähenedes.

“Kes kunagi on luuletanud, see luuletamist ära ei unusta (või proosa kirjutamist), tase võib ju natuke langeda, aga see tuleb tagasi. Muusikaga on teine asi, muusika ja sport on selles mõttes palju julmemad – aastane paus, ja inimene tuleb maha kanda. Komponeerimise paus võiks olla kuu aega, aga mitte 30 aastat,” muigab ta irooniliselt.

Suhteliselt palju muusikat on Vetemaa kirjutanud just kahel viimasel aastal. “Mul jäi üks romaan natuke pidama ja ma tundsin, et kui ma nüüd muusikat ei kirjuta, siis jääbki kirjutamata – inimene saab 70, ega siis 90-aastaselt enam ei kirjuta. Viisakad inimesed on sel ajal juba surnud, rääkimata komponeerimisest.”

Ühe aastaga valmis neli instrumentaalkontsertiinot. “Esimese kirjutasin oboele, on lootust, et see mängitakse tuleval suvel Rapla muusikapäevadel ette. Jüri Leitenile, meie ühele olulisemale trompetistile, tegin trompetikontsertiino, mille ta loodab sellel hooajal ette kanda. Viiekümnendates eluaastates kirjutasin kontsertiino kahele klaverile, mida hakkas õppima klaveriduo Mati Mikalai ja Kai Ratassepp ja minu koolivend, muusikaprofessor Arbo Valdma lubas selle ka oma magistritele anda. Ta tuleb eeloleval suvel Pärnusse workshop’ile ja võtab tudengid kaasa.”

Muusikakool tellis Vetemaalt kontsertiino vaskpillidele. Madis Vilgats on andekas poiss, kelles nähakse üht tuleviku paremat eesti tuubamängijat, tema vajas kontserti. “Tuuba on muidugi selline kapitaalne ja radikaalne pill, sellepärast tegin kontsertiino triole, trompetile, tromboonile ja keelpillidele, selle mängis muusikakool nüüd siis ette. Loodetavasti saab mu muusikat kuulata ka aprillis toimuvatel Eesti muusika päevadel, mida korraldab Timo Steiner.”

Kirjutamine ja komponeerimine on aga tegevused, mis täiendavad teineteist väga hästi – üks rakendab aju vasakut, teine paremat poolkera. “Kui ma olen arvuti taga kaks-kolm tundi töötanud – ütleme proosat kirjutanud ja enam ei jõua –, siis üks võimalus on minna õue ja teha natuke sporti – seda ma eriti ei viitsi, aga ma istun hoopis klaveri taha ja mängin veerand tunniga end täiesti klaariks. Üks on teisele puhkuseks.”

Poolelijäänud romaan, mis andis Enn Vetemaale võimaluse heliloomingule pühenduda, ei ole aga igaveseks sahtlinurka määratud.

“Tahtsin ta kinkida endale 70. sünnipäevaks, aga ei julge lubada, kas kirjutan ta poole aastaga valmis. Tinglikult võiks pealkiri olla “Vanahärrade kummalised rõõmud”. Ma ei eita üldse, et sotsiaalsed teemad on väga tähtsad, seda õpetati mulle juba vene ajal ja praegu tahetakse ju ka, et me kirjutaksime meid ümbritsevast pulbitsevast elust. Mu romaani tegevus toimub ühes väiksemas linnas, kus on kummaline seltskond minuealisi härrasid. Üks nendest on emeriitprofessor-bakterioloog, siis on seal jurist-latinist, üle 90-aastane, ja üks elitaarne härra, kesk-aja uurija, kes väidab, et soola ajalugu peegeldab kõike, mis maailmas on juhtunud, kõiki revolutsioone, koguni umbes nii, et isegi Jeesus Kristuse saatis meile demiurg seoses soola hinnaga. Siis on seal üks poolsegane härra foneetik, kes toodab uusi vokaale, mida pole olemas, ja silla all elav tüdruk. See tüdruk sobis mulle järsku sinna kanvaasse, jalutasin ta oma üksinduses elava vanahärra, bioloogiaprofessori juurde. Midagi patust seal ei toimunud, oleks võinud ka toimuda, aga nad leidsid, et rikuksid sellega oma suhted väga ära.”

Üksikuid luuletusi on Enn Vetemaa luuletanud läbi elu, kunagi sai alustatud koos Paul-Eerik Rummoga ühises luulekassetis ja kahepeale ilmus ka üks luulekogu.

“Luuletusi on mul vähe, ma pole hakanud neid organiseerima.”

“Vahepeal oli periood, kus ma pidasin end mingil määral dramaturgiks.” Viljandi Ugalas peaks 3. detsembril esietenduma Enn Vetemaa “Püha Susanna ehk Meistrite kool” Leila Sääliku lavastuses, mõistatuslikku Susannat mängib seekord Luule Komissarov.

Omad lavastajad läinud

Küsimusele, kas Enn Vetemaal dramaturgina oli ka oma lavastaja, kõlab kiire vastus: “Oo jaa, sellepärast ma olengi teatrist kaugenenud, et mul ei ole enam oma lavastajat. Mul hakkas see päris kenasti peale. Kõige esimene oli Griša Kromanov, temaga me sobisime väga hästi. Siis tuli Gunnar Kilgas ja muidugi ka Voldemar Panso. Panso ei jõudnudki minu “Roosiaeda” lõpuni lavastada, Merle Karusoo vormistas lõpuni.”

Filmis tehti tihedat koostööd Sulev Nõmmikuga. “Eks me neid stsenaariume kahekesi tegime, koos improviseerisime, mina rohkem kirjutasin. Muusika lõi Ülo Vinter.” Nukraks tegi, et nad kõik kordamööda surid. “Tartus lavastas mind Kaarel Ird ja Draamateatris Evald Hermaküla. Mikk Mikiveril ei tulnud väga hästi välja, Mikiver pole päris minu lavastaja.”

Teatrist ei ole Vetemaa siiski täielikult kõrvale jäänud, ikka hoiab silma peal, mis tehakse. “Praegune teater on läinud minu maitsest ja eelistustest üsna kaugele, pigem Artaud’ teatraalsesse suunda, mina eelistan sõnakesksemat teatrit. Omal ajal õppisin niisuguselt härralt nagu Friedrich Dürrenmatt, tema “Füüsikud” on näidend, kus pole ühtegi tühja lauset, see on nagu kella kokkupanemine, iga asi peab kuhugi viima.”

Ka noore põlvkonna dramaturgide töödega on vanameister kursis: “Kivirähkil tulevad minu meelest kõik asjad välja, Vadi on veel üks niisugune poiss, ta on praegu sürrealismi staadiumis. Noori poisse on palju. Üks on Lennuk ja Tätte on ka täitsa hea, mulle meeldib.”

Värskes Loomingus ilmus Enn Vetemaa intervjuu, kus ta räägib “lugupidavalt, aga lahtiselt”, nagu ta ise hiljem kommenteerib, Andres Vanapast, ühtlasi annab ka mõjusa ettekujutuse Egon Rannetist, Valdo Pandist, Juhan Smuulist ja teistest. Need on väga julged ja värvikad portreed, ent memuaaride kirjutamisele ei ole Vetemaa siiski mõelnud. “Ei taha mõelda. Praegu on vaja kirjutada romaane ja tahaks endale sünnipäevaks sümfoonia kinkida, üks osa on juba olemas.”

Maailmas toimuvaga hoiab Vetemaa end mõistlikul määral ikka kursis – kus sa pääsed. Omaaegne sõnavabaduse piiramise kogemus annab ka interneti anonüümsete kommentaaride tsenseerimise mõistmisele oma värvingu: “Olen mõnikord lugenud ja vihastanud selle jama peale, aga teistpidi, igasugune keelamine on mulle loomuldasa ebameeldiv. Mis sa teed, kui mõni end niimoodi välja elab, kätt otsast ju ei raiu. Ehk läheb üle. Iga piiramine hakkab kohe vähkkasvajana levima, nõnda et ühel sammul võime olla oma sõnavabaduse nii ära piiranud, et… Sõnavabadust peab jubedal kombel kaitsma, ehkki sellel iseenesest on mõnevõrra vastikud kaasmõjud.”

Loomeinimeste valulävi on ikka olnud madalam kui keskmisel inimesel. “Praegu on väga põhiväärtuste kallale mindud. Ohutunne on kuidagi teistsugune kui varem. Ei taha küll piibliennustusi teha, aga ma üldse ei imestaks, kui paarikümne aastaga tuleks veel paarkümmend haigust.”

Ehkki 1936. aastal sündinud põlvkonna saatus pole võrreldes Jaan Krossi põlvkonna saatusega kuigi traagiline, tuli siiski osata muutuva maailmaga kohaneda. “Ma ei ole osanud endale elus palju vaenlasi leida. Võib-olla olen olnud üleliia diplomaatiline ja pealispindne ja pugev, aga teisiti poleks saanud.”

Oleme istunud ja rääkinud juba ligi tund aega. Küsin lõpetuseks, mille poolest erineb 1966. aasta (esimeste romaanide kirjutamise aegne) Enn Vetemaa 2005. aasta peagi 70-aastaseks saavast Enn Vetemaast.

“Ennast on ääretult raske jälgida. Nooruslikku optimismi enam ikka kätte ei saa. Ja hakkad mõtlema surmamõtteid, mis on iseenesest loomulik. Ega selles pole midagi halba, kui inimene surmale mõtleb. Silmapiiri ahenemine ja oma võimete piiri tundmine. Oled ikkagi targemaks saanud ja selle tõttu võib-olla natuke kurvemaks jäänud.”

Teised Enn Vetemaast

Paul-Eerik Rummo, põlvkonnakaaslane

•• Lugedes praegu Ennu nentimas, et vanemast peast läheb inimene kurvemaks ega saa enam tagasi nooruslikku optimismi, meenus järsku üks ta ammune arutlus mingis retsensioonis. Bol‰evismi ajal oli optimism teadagi kohustuslik, kuulsusrikka “sula” ja kosmosevallutamise ajal veel eriti.

•• Pessimismi ja nukrameelsuse ilminguid pandi väga pahaks, noorte puhul loeti lausa loomuvastaseks. Enn aga selgitas rahulikult ja rõõmsalt (vist kedagi endast nooremat ja algajamat kaitstes), et maailmavalu ja muu taoline käib just noore ea juurde ja küll ajaga läheb üle. Nooruses, kui üksteisest valvsalt mõõtu võetakse, kadestasin Ennu puhul tema renessanslikku mitmekülgsust ja lohutasin end õela mõttega kaasnevast pealiskaudsusest.

•• Tema minu arust ülemäärane flirtimine võimude ja Marxiga hakkas pikapeale närvidele käima, samas astroloogiaga jändamine argihalluse leevendamiseks tundus palju mõistetavam. Nüüd, mil mind omajagu huvitab geneetika, olen jälle jõudnud kadestamisfaasi Ennu paremate eelduste pärast selle nüanssidele pihta saada.

•• Kord sattusid meie debüütvihikud koos veel kolme kaaslase omadega samasse kassetti (pappkarpi). Mäletan, et kui vastastikku üksteisele pühendusi kirjutasime, oli Ennu oma midagi sellist nagu “konginaaber koputab tervituse”. Siinkohal juhust kasutades koputan üle aastakümnete vastu.

Teet Kallas, sõber

•• Kui ma ei eksi, siis me tutvusime 1959. aastal NAK-is (noorte autorite koondis). Mina olin keskkoolipoiss, tema tudeng (aga juba teist korda). Sellest hoolimata sõbrunesime kähku. (Ja tülli pole läinud siiamaani kordagi.)

•• Oli ikka soliidne tunne küll, kui konservatooriumitekliga Enn üksi või mõne teise tudengi seltsis mulle mõnikord Raua (tollal Gogoli) tänavale koolimaja juurde vastu jalutas.

•• Tavaliselt siirdusime sealt kohvikusse (tollal oli meie põhipaik Tallinn) või õllekasse (Karja Kelder või Tervis). Mida me seal jõime, enam ei mäleta – aga mida rääkisime, mäletan paiguti lausa üllatavalt selgelt. Vetemaa rääkis natuke rohkem, aga nii see pidigi olema, sest tema oli targem, erudeeritum ja vaimukam. Mina olin nii-öelda tänulik kuulaja. Meil oli tollal muide plaanis saada ikka kohe päris headeks eesti kirjanikeks.

•• Minu meelest on imelik, et siiani pole ilmunud Vetemaa kogutud ega valitud teoseid. Tegemist on ju eesti kirjanduse 20. sajandi teise poole ühe säravama ja vaimukama proosakirjanikuga.

•• Ma osutan ka ühele ta nõrkusele: ta on ka kirjanikuna liiga hea inimene, natuke vanamoodnegi – tema tunneb ligimesele tolle muredes kaasa, olgu ligimeseks koguni mõni veidrik või lausa heidik.

•• Tegelikult pean just nimelt seda nõrkust vaimuka, iroonilise, satiirilise, sädeleva jne Enn Vetemaa üheks tugevamaks küljeks.

Andres Ehin, sõber

•• VETEMAA… Terve hulk elegantseid raamatuid, mis on vabad eesti kirjandusele nii omasest raskuse vaimust. VETEMAA… See pole mitte õlu, mis on tõmmu nagu laukavesi, ja ka kirjanik ise pole mitte mõni sõlmiline männijuurikas. Pigem on Vetemaa paremad teosed kihisev ‰ampanja, külm ja karastav. Kirjamees ise on kikilipsuga ja mõnusalt muigav.

•• Teda räägitakse taga. Suviti, aga mõnikord ka teistel aastaaegadel elab ta oma esivanemate talus, Raikküla lähedal Lipal. Köögipõrandas on seal keldriluuk nagu tuhandeis ja tuhandeis Eesti maamajades. Aga kelder on eriline. See polegi õieti kelder, vaid suur labürint maa-alustest käikudest, mida valgustavad mitmevärvilised tuled ja tulukesed. On terve hulk maa-aluseid järvi, kus vesi on küllalt soe, paaris järves väävlinegi, aga huvitaval kombel ilma paha väävlihaisuta. Muidugi elavad nendes järvedes näkid. Järverikkamad allmaa õnarused jäävad Lipalt Raikküla Pakamäe kanti, aga muul moel sinna ei pääse kui Vetemaade keldri kaudu. Maa-alused järved ongi need veed, mille järgi Vetemaa oma sugunime on saanud. Allmaa järvistu olnud ennemuiste pikk ja lai. See ulatunud Lipa-Raikküla mailt Prantsusmaa ja Portugalini välja. Nüüd on osa käike sisse varisenud.

•• Hiljuti kutsus Vetemaa oma keldrisse Brüsseli maa-aluste uuringute salakomisjoni. Pikemalt aru pidamata jõuti otsusele, et kõik varisenud käigud tuleb Brüsseli rahaga taastada. Seda nõuavad Euroopa ühised kultuurihuvid.

•• Esialgu töö veel ei käi. Tehakse ettevalmistusi. Esialgu aitavad näkid Vetemaal eesti keelde tõlkida Luis Vaz de Camõesi kangelaseepost “Lusiaadid”.