KADI VIIK: Naiste riigikogurekordist ei piisa
Erakondadel puudub täielikult selge soolise võrdõiguslikkuse poliitika. Pakutakse küll jõulisi lahendusi näiteks iibe-probleemile, aga vähesed parteid on asjatundlikult läbi kaalunud, kuidas mõjuks vanema-hüvitise süsteemi muutmine naistele ja kuidas meestele ning kas pakutud lahendused aitavad tegelikult saavutada ka kaugemat eesmärki – iibe kasvu – või on neil lausa vastupidine mõju. Samuti on küsitav, kas tasuta sülearvutid aitaksid poistel kooli lõpetada ja lühemad ravijärjekorrad meeste eluiga pikendada (eriti neil meestel, kes arsti poole ei pöördugi). Poliitika ana-lüüsi raskendab ka see, et sama erakonna esindajad ei laula alati samas helistikus. Või isegi mitte kooris. Väitlema on saadetud inimesi, kes ei ole teemaga kursis ja räägivad kas taksoteaduse või kõhutunde pinnalt ning mis põhiline, risti vastupidi mõnele teises debatis esinevale erakonnakaaslasele.
Parem kui varem
Esialgsetel andmetel valiti riigikokku 25 naist. See on märgatavalt parem tulemus kui eelmiste valimiste 19 ning üldse iseseisva Eesti parim tulemus. 1992. aastal oli naisi valitute seas 13%, 1995. aastal 12%, 1999. aastal 18% ja 2003. aastal 19%. Rahvusvahelise parlamentaarse assamblee andmeil oli Eesti naiste osakaalult parlamendis enne viimatisi valimisi maailmas 57. kohal. Pärast pühapäevaseid valimisi tõuseme me 33. kohale ja möödume vuhinal näiteks Araabia Ühendemiraatidest, nii et tolmujutt kevadisel kruusateel taga!
Erakonniti on pilt kirev ja naiste osakaal nii valimisnimekirjades kui ka valimistulemustes erineb märkimisväärselt. Proportsionaalselt oli kõige rohkem naiskandidaate sotsiaaldemokraatidel (38%) ja rohelistel (30%). Kõige vähem oli neid IRL-il (17%) ning Reformierakonnal (18%). Lisaks kandidaatide olemasolule mõjutab aga tulemust ka valimisnimekirjade struktuur. Naiskandidaadid sõidaksid justkui sõltuvalt oma erakonna toest ja taktikalistest kaalutlustest liftiga üles-alla.
Rahvaliidu kuuest riigikogusse valitud esindajast on naisi 50% (kandidaatide seas oli 26%). Keskmisest kandidaadist edukamalt esinesid ka Keskerakonna naised (22% kandidaatidest ja 34% valitutest on naised). Siit võib järeldada, et Rahvaliit ja Keskerakond on nimekirjade koostamisel andnud naistele ka tegeliku võimaluse saada valituks. Seda ei saa öelda näiteks Reformierakonna kohta, kes näiteks minu valimisringkonnas ei pannud välja mitte ühtegi naiskandidaati.
Eraldi paistab silma ka IRL, kes esialgsetel andmetel saadab riigikokku ainult kaks naist: Ene Ergma ja Kaia Iva. Nende pinginaabriteks hakkavad 17 vaprat meest. Kui valimisõhtul küsiti IRL-i esindaja käest, kus on nende erakonna naised, ütles too lausa, et selles erakonnas on mehed perepoliitika kujundajad ja naised perepoliitika teostajad. Kahtlemata väga erisugune lähenemine.
Kõigi erakondade puhul tahaks loota, et seoses asendusliikmetega naiste osakaal ei vähene. Muidu kaob kevadine tolmujutt koos sulava lumega.
Praktikas sein ees
Parajasti käivad koalitsiooniläbirääkimised ja uue valitsuse koosseisu ei ole veel teada. Mõne põhjamaa värske peaminister teatab uut valitsust tutvustades esimese asjana pressikonverentsil lühidalt: “pooleks”, et ennetada ajakirjanike küsimusi. Eestis ei ole naiste esindatus valitsuses kunagi kõneks olnud. Seni on naiste osakaal vaba Eesti valitsustes olnud kõigest 13–14% ringis. See näitab, et tegelikult ei ole naistel valitsusse asja ja pädevate naissoost ministrite leidmiseks ei pingutatagi eriti. Teoorias võib kõik olla võimalik, aga praktikas on sein ees. Kui näiteks IRL peaks valitsusse minema ja selle käigus mõne naissoost ministrikandidaadi välja pakkuma, istun vähemalt mina suurest üllatusest toolist mööda.
Iga kord kui tuleb juttu naiste puudumisest poliitikas, küsitakse: miks sellest probleemi teha? Miks on naisi poliitikasse vaja? Miks sisustab keegi oma aega peade lugemisega? Nagu Iivi Masso 16. veebruari Sirbis kirjutas: nii kaua kui küsitakse “miks”, seni ei ole naised võrdväärsed kodanikud. Naisi on igasuguseid, nagu mehigi – on andekaid, rumalaid, võimekaid, mittevõimekaid. Jätta kasutamata pool inimressurssi on kahtlemata rumal tegu. Oli aegu (ja mõnes riigis on tänapäevani), mil naised ei tohtinud validagi, rääkimata kandideerimisest. Vormiliselt on 2007. aastaks takistused eemaldatud, aga kas ka sisuliselt? Naised on Eestis suuremad valijad kui mehed, samuti on nad poliitiliselt aktiivsemad, eriti mis puudutab kodukoha arendamist (2005. aasta soolise võrdõiguslikkuse seire, sotsiaalministeerium 2006). Neid kuulub erakondadesse rohkem kui mehi. Nad on poliitikast huvitatud. Nad on haritud. Miks tuleb üldse põhjendada naiste vajalikkust riigi juhtimisel?
Ennustan, et enam paremaks olukord iseenesest ei lähe ja 2007. aasta valimised jäävadki Eesti tippsaavutuseks. Ka kõige arenenumad riigid kipuvad naiste osakaalu poolest jääma 20–30% vahemikku, kui endale pole püstitatud selget eesmärki: võrdne esindatus. Kuna Eesti erakonnad ei ole endale ise võt-nud selget eesmärki, et mehi ja naisi peaks olema tipus ühepalju, siis ei muutu midagi ka suuremas plaanis. Muidugi, neil on võimalik see eesmärk kohe võtta ja alustada valitsuse tutvustamist sõnadega “nüüdsest alates pooleks”.
Vaata lisaks:
rahvusvahelise parlamentaarse assamblee võrdlus naiste esindatusest parlamendis http://www.ipu.org/wmn-e/classif.htm
