Mike Powell: enam me Carl Lewisega vaenlased ei ole
•• Kui te mõtlete end nüüd sellele 16 aasta tagusele päevale Tokyos, siis miks te just sel päeval Carl Lewist lõite?
Ma olin selleks valmis. Esimest korda elus võistlesin Carliga koos 1984. aastal ja ta võitis mind 67 sentimeetriga, pärast seda hakkasin järjest vahet vähendama. Viimasel võistlusel enne Tokyo MM-i oli meie vahe üks sentimeeter. Teadsin, et Carli alistamiseks pean ilmselt hüppama uue maailmarekordi. Olin sada protsenti valmis.
•• Tunnete te Lewisele sellepärast kaasa, et temal maailmarekordit ei ole?
Ei, mitte mingil juhul (naerab). Temal on üheksa olümpiakulda. Carl vahel küsib, et kas annaksin talle ka natukene maailmarekordimehe au (Lewis sai Tokyos hõbeda 8.91-ga, mis ületas ka kehtinud maailmarekordi, ent see oli hüpatud tuule toel – toim). Vastan, et okei, kui sina annad mulle vastu vähemalt neli olümpiakulda.
•• Kas kuldsest päevast 16 aastat tagasi on peale hüppe veel midagi meeles?
Ma ei saanud terve päeva jooksul aru, mis toimub – selge, et toimunu oli minu jaoks kõige tähtsam hetk elus, aga et kõik teised ka sellest rääkisid... Olin uhke. Järgmisel päeval pärast võitu, kui ma nägin, et iga maailma ajalehe esiküljel olin mina, tundsin, et jalad värisevad, ja ma pidin maha istuma. See oli suur asi. Aga vähemalt sama uhke kui enda võidu pärast olen selle üle, et pakkusime Carliga maailma kõigi aegade tasavägiseima võistluse.
•• Nii et nüüd suhtlete Carl Lewisega vabalt? Võistlemiste aegu te just kõige suuremad sõbrad ei olnud?
Jah, oleme ka siin võistlustel koos, anname intervjuusid. Muidugi me suhtleme. Võistluste ajal, staadionil olime vaenlased, kuid nüüd pole enam mingit mõtet viha pidada. Nii head sõbrad me ei ole, et koos klubis käiksime, kuid juttu räägime ikka.
•• Kas selline kuum ilm nagu siin Osakas on sportlasele mugav või pigem takistuseks tulemuse saavutamisel?
Pigem on see hea. Arvan, et eriti palju annab soe ilm juurde plahvatuslikel aladel – sprindis, aga ka hüpetes ja tõugetes. Sportlane, kes Osakasse võistlema tuli, pidi teadma kliimatingimusi ja oskama vastavalt neile ka valmistuda. Samas tuleb siin olla väga ettevaatlik, sest energiat ei pruugi jätkuda terveks päevaks.
•• Kas tingimused on hullemad praegu siin või 16 aastat tagasi Tokyos?
Praegu on olukord isegi inimlikum. Armastan sooja, nii et ilm soosis mind kindlasti. Kui enne võistlusi nägin, et väljas on kuum ja päike paistis, teadsin, et suudan võita.
•• Pärast Atlanta olümpiamänge lõpetasite oma suurepärase karjääri, ent 2001. aastal püüdsite tagasi tulla?
Jah, lõpetasin spordiga 1996. aastal ning viis aastat hiljem leidsin, et võiksin taas võistelda. Tahtsin osaleda 2004. aasta Ateena olümpiamängudel. Mõtlesin, et kui kodumaal hüppan 8.30, siis saan olümpiakoondisesse ja selle tulemusega oleks medal juba praktiliselt tagatud.
Tegin mõned võistlused, midagi ei tulnud välja, põlv oli jälle haige, hüpped ebaõnnestusid. Jumaluke, olin ju vana mees. Muutsin treeninguid, kuid ikkagi ei tulnud midagi välja. Õnneks sain kiiresti aru, et minu keha ei ole enam selliseks asjaks valmis. Kui sa oled neljakümnene või selle lähedal, siis tuleb ennast hoida, mitte ihaldada tagasi minevikku ja jäädavalt möödunud aegu.
•• Tegite ka siin Osakas ühe kaugushüppekatse, kuidas välja tuli?
Hüppasin 6.49. Ma isegi treenisin selle hüppe nimel, eesmärk oli hüpata seitse meetrit, olin ikkagi võistlusvormi selga pannud ja tundsin kohustust. Olin täielikult närvis, pole kaua hüpanud, panin jalga lühikesed püksid ja kõik vaatasid mind (naerab). Kahjuks pole ma enam endises vormis.
•• Miks on tänapäeval 8.50 meetrit kaugushüppes nii haruldane tulemus?
Arvan, et meie aja hüppajad olid tehniliselt oluliselt paremad ja see ongi peamine põhjus, miks enam stabiilseid kaheksa ja poole meetri mehi pole. Carl (Lewis – toim) oli paljudele iidoliks, kõik püüdsid teda jäljendada ja tema moodi treenida. Treeneriks hakkasingi sellepärast, et jagada teadmisi, mis mul olemas on. Kui mina suutsin hüpata üheksa meetri alla, siis on kindlasti kedagi veel, kes suudab samasugust hüpet korrata.
•• Olete rekordiomanik juba 16 aastat ja tegelikult ei paista mantlipärijat kuskilt!
Kaugushüpe on jah selline naljakas ala, et rekordiomanikud väga tihti ei vahetu. Eelmise sajandi alguses hüpati rekord, siis 20-ndatel, edasi suutis imehüppe teha Jesse Owens, siis alles Bob Beamon ja nüüd siis 16 aastat tagasi mina. Loodan, et mõnda aega peab minu tulemus veel vastu (naerab).
•• Olete tähelepanelikult jälginud ka siinseid võistlusi. Kas meeste 100 meetri finaal üllatas teid?
Ei üllatanud, uskusin, et Tyson (Gay – toim) võidab, ent eeldasin, et Asafa (Powell – toim) pakub talle tugevamat konkurentsi. Minu isiklik arvamus on, et Asafa ei jooksnud tervet distantsi ühtviisi tugevalt, ta polnud valmis 100 meetrit järjest võitlema. Tyson aga tegi seda. Ja sellepärast olen ma tema võiduga väga rahul.
•• Teil on kolm tütart, kas nemad ka spordiga tegelevad?
Vanem on 12-aastane, tema mängib tennist. Kahe- ja kolmeaastase kohta on küll vara öelda, aga igal juhul näevad nad sportlikud välja.
•• Maailmarekordimehena on teil piisavalt raha, et rahulikult elada. Miks te taas staadionil olete ja teisi treenite?
Mulle meeldivad inimesed, ma armastan kaugushüpet, mulle meeldib treener olla.
•• Mitu sportlast teil Osakas võistlustules on?
Neli, kaks tüdrukut ja kaks noormeest. Tüdrukutel läks kehvasti, loodan, et mehed pääsevad finaali. Vahel on treener väga keeruline olla, sest olen emotsionaalne inimene, hoolin oma tööst ja oma õpilastest ning tahan, et neil kõigil hästi läheks. Kui võistlus ebaõnnestub, olen mina esimene, kes peab maha rahunema.
•• Mida te arvate kõigist neist rekorditest, mis on purustamatud?
Kuidas me saame aastaid hiljem kindlaks teha, kes tarvitas dopingut ja kes mitte? Loomulikult on tulemusi, milles tasub kahelda. Aga kindlasti on ka neid sportlasi, kes olid puhtad. Üks ameerika ajakirjanik väitis 2000. aastal mind intervjueerides, et kõik maailmarekordid on saavutatud vaid dopingu toel. See oli tõsiselt solvav. Ütlesin talle, et ära püüagi meid kõiki ühte patta panna, igaühel on oma sportlasetee.
Maailmarekordimees
Mike Powell
endine kaugushüppaja
•• Sündinud: 10. novembril 1963
•• Saavutused: 1991. aastal võitis ta Tokyo MM-il maailmarekordiga 8.95 kuldmedali; 1993. aasta MM-i kuldmedal; 1995. aasta MM-i pronksmedal; olümpiahõbe 1988 ja 1992. 1996. aastal loobus tippspordist, püüdis tagasi tulla 2001. aastal ja valmistuda Ateena olümpiaks, kuid ei mahtunud USA koondisse.
•• Perekond: Tütred Micha (12), Carlie (3), Macie (2)
•• Töötab UCLA ülikoolis hüppajate treenerina.
