AILI AARELAID: Varastatud puue
Hinnaalandusi pole olnud, pigem vastupidi. Puuete abrakadabra omandas minu jaoks reaalsuse kuus aastat tagasi.
Riik asendas 2000. aastal endised invagrupid kahetasandilise süsteemiga: töövõimetuse protsent ja sellest lahus seisev keskmine, raske või sügav puue. Viimasega kaasnesid toetused, mida tänavu on jagatud ligi 115 000 inimesele (8% elanikest). 1980. aastate lõpul oli invapensioni saajaid kolm ja 1990. aastate lõpul kaks korda vähem.
Suur on puuetega inimeste osakaal majanduslikult kiratsevates piirkondades, näiteks Võru- ja Valgamaal ligi 20%. Ebaproportsionaalselt kõrge on see pensioniealiste seas (kaks kolmandikku), kellest 39 000-le on määratud raske, 20 000-le keskmine ja pea 10 000-le sügav puue. Mõnigi välisekspert arvaks, et Eestit on tabanud tervisekatastroof.
Tallinna ja teiste suurte linnade majanduslik edumaa on maa töötajatest tühjaks tõmmanud. Elustandard muutus kesiseks ja 200 krooni puudelisa kuus kulus marjaks ära. Puudetoetused ja ringmäng “naaber-hooldab-naabrit” on olnud ääremaadel üks ellujäämise strateegiaid.
Puudetaotleja dokumente näeb mitu asjatundjat (perearst, sotsiaaltöötaja), kuid paberimäärimisega vastutus hajub ning puude põhjendatus ja määr jääb sageli segaseks. On loodud invaühinguid, kuid nende hääl pole mõjus. Puudega kodanikud pole see võimekaim seltskond väitluseks (vilets tervis), ühingute juhatusi aga rahustatakse aeg-ajalt riigi rahasüstiga. Ratastoolis ja nägemispuudega inimesed on isegi Toompeale protestinud, aga piiksatuseks see jäigi. Ka pole invaühingutel mingit sõnaõigust puuete “sertifitseerimisel”: nad teavad paljude “libapuudega” inimeste olemasolust, kuid ei saa midagi ette võtta.
Nüüd on rohke “minoriteet” hakanud silma ka valitsejatele, kes on välja töötanud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusemuudatuse.
Esimeseks suuremaks katseks selle vähemuse arvukust reguleerida oli kohustus koostada puude määramise eeldusena rehabilitatsiooniplaan.
Pelgaks nõudmiseks see jäigi, sest aastas kümnetele tuhandetele inimestele mahuka dokumendi koostamine polnud meditsiinisüsteemile jõukohane. Taastusraviga tegelevad asutused soostusid küll plaane koostama (ikkagi 1815 krooni tükk), kuid keeldusid nende realiseerimisest: bürokraatia lämmatas või ei pakutud teenusele turuhinda.
Praegu plaanitav seadusemuudatus piiraks pensioniealistele puudetoetuste maksmist ning asendaks selle omavalitsuse sotsiaalteenustega. Põhirõhk pandaks tööealistele puudega inimestele, soosimaks lisatoetustega töölkäimist – kuid puudega töölkäivad pensionärid jääksid toetusest ilma.
Utoopiline on arusaam, et omavalitsus suudab aasta-kahega luua inimväärika puudega inimeste (kodu?)teeninduse. Praegugi on valla palgal sageli n-ö liitspetsialist, kes tegeleb ka noorsoo- või spordiasjadega. Riigi tasandil aga saavad toetused (nt invatarvikute raha) sageli jaanipäevaks otsa.
Puudetoetustele eamäärade kehtestamisega ei saa “ehtsaid” libaseltskonnast eraldada, küll aga kehtestada vanuselist ebavõrdsust. Riigile ei ole võlgu need põlispuudelised, kes on aastakümneid töötanud ja makse maksnud.
Trahvi asemel puudekindlustus
Valupunkt on plahvatusliku autoajastu noorus, kelle hulgas on arvukalt ratastoolikandidaate. End vigaseks kihutanute tagasitoomine tööturule on hirmkallis. See ei saa käia ainult riigi rahaga. Liikluseeskirjadega pahuksis olnutele võiks trahvi asemel kehtestada kohustusliku puudekindlustuse.
Postsotsialistlik eetikakriis ja hüpe liberaalmajandusse on loonud Eestisse ebaloomulikult suure puudega inimeste kontingendi. Puuderaha pole siiski majandusliku ega ealise toimetuleku vahend, vaid anatoomilise, füsioloogilise või vaimse vajakajäämise tugi. Loodan muutuvalt seaduselt, et realistlikult kolme-neljakümne tuhande (u kaks- kolm protsenti rahvastikust) piirimaile jääv saatusest märgistatute grupp ei peaks tundma, et nende paratamatu eripära – puue – on neilt varastatud ja muudetud laiatarbekaubaks.
Jah, on ka võimalik, et puudetoetuste vajajaid ongi Eestis rohkem kui heaoluühiskondades. Sel juhul on tegu eakate tervise katastroofilise seisuga. Seletus võib peituda asjaolus, et vanemas keskeas inimesed kohanesid 1990. aastatel kiiresti muutunud oludega halvasti ja tagajärjeks oli sandistavate tõbede kasv. Riskirühmaks võib pidada endisi kolhoosnikke ja N Liidu suurettevõtete töölisi.
Maaelu räsimine ja suurtööstuse “lahtiriigistamine” tõi kaasa psühhotraumasid, mis ajapikku muutusid kehaliseks vaevuseks. Oma roll on olnud ka madalatel pensionidel, mis ei võimaldanud eakatel korralikult tervise eest hoolitseda. Kuid enne otsustamist tuleks korraldada uuring, mis looks pildi, kui palju on 65. eluaasta künnise ületanute seas libapuudelisi ja kui palju “õigeid”.
